kolmapÀev, 15. oktoober 2008

Eile elasin praekartulitest ja sibulast. TĂ€na saatis vanaema natuke raha. Olen tĂ€nulik. Natuke piinlik on kĂŒll, et ikka veel majanduslikult omal kĂ€el pĂ€ris hakkama ei saa. Juhuslikke otsi on, aga need on ikka ĂŒsna juhuslikud. Ma ei tea, kas saaksin kooli kĂ”rvalt igapĂ€evase töölkĂ€imisega hakkama. Olen selleks liiga laialivalguv. Isa ĂŒtles, et hakaku ma ilusaid pilte tegema ja mĂŒĂŒma. Heheheh.

Ostsin kohe endale kaks vĂ€ikest visandiplokki, ĂŒhe akvarelli ja teise joonistuste jaoks. Hakkan sinna suuri ja tĂ€htsaid ideid kritseldama. Jaa! Mulle meeldib plaane teha, pĂ€eva- ja nĂ€dalaplaane, mĂ€rkmeid ĂŒles tĂ€hendada, et oi- nĂŒĂŒd teen veel seda ja seda ja siis lĂ€hen sinna ja sinna. Siis tuleb selline mĂ”nus kommimaik suhu. Nagu joonistadeski. Kuid ideid on palju ja laiskust niisamuti. Ei teagi kohe, millist mĂ”tet neist kĂ”igist tohuvabohudest teostama peaks. Tore oleks unistama jÀÀdagi, aga nii ei jĂ”ua kuhugi. MuidugimĂ”ista eristab tark inimene olulist ebaolulisest. TĂ€napĂ€eval on see ellujÀÀmiseks hĂ€davajalik, mĂŒra on lihtsalt nii palju. Ma pole kindel, et Ă”igete valikute tegemises kuigi osav olekisin. Ikka takerdun detailidesse ja keskendun mitte just kĂ”ige pakilisematesse toimetustesse. Paldrok ĂŒtles hĂ€sti, aga ĂŒleolevalt, midagi niisugust: "NĂ€ed, meie, pĂ€rnakad(nongratakad) teeme enne kunsti ja siis hakkame jooma. Tartlasi ajab juba puhas inspiratsioon jooma, kunstini ei taheta nagu jĂ”udagi." Selles osas tahaksin olla kĂŒll pigem pĂ€rnakas kui tartlane.

Kuu oli tĂ€na Tartu kohal suur ja ĂŒmmargune, laiutas uhkelt madalal jĂ”e kohal. Ma polegi vist varem nii suurt kuud nĂ€inud. Koolitee on pikk. kodutee veel pikem. NarvamĂ€est alla Karlovasse ja tagasi. Hommikuti meeldib mulle mööda EmajĂ”e ÀÀrt ĂŒle Kaarsilla tormata, Ă”htuti unelen aga lĂ€bi RĂŒĂŒtli tĂ€nava, kiikan botaanikaeda ja sealt edasi ĂŒle Kroonuaia silla. Sel sillal on hea seisatada ja horisonti vahtida, algul sinnapoole, kus hÀÀlitseb linn, siis teisele poole, kus pĂ€ike loojub puude varju ja paneb EmajĂ”e Ă”hetama.

Kingadest on kahju. Mul jĂ€tkub neid tavaliselt ainult ĂŒheks aastaks. Ma ei oska kuidagi inimesemoodi kĂ€ia. Üsna ruttu kuluvad kontsad lĂ”hki ja ninad irvakile. Nagu oleksin mĂ”ni metsloom! Kapjadega. Siiski, tore on kingi kanda. Neis tunnen end kuidagi vÀÀrtuslikumana, naisemana. Ikka on parem kontsi klĂ”bistada kui tenniseid jĂ€rel lohistada.

1 kommentaar:

konnula contra ĂŒtles ...

ma just tĂ€na hommikul mĂ”tlesin tenniste pealt kingade peale ĂŒle minna

sest tennistega said jalad mÀrjaks

mul on kingad juba ostetud aga pÀrast poodi pole jalga saanud

aga vÔib-olla ei söanda

kingadega

Àkki nÀen naiselik vÀlja

tegelikult hakkasin seda postitust kommmenteerima sellepÀrast, et sa ajasid mul sibulaga praetud kartuli isu peale

kahtlemata ĂŒks mu lemmikroogi

aga pole ammu saanud

komponente peaks nagu olema

aga tavaliselt pole mind

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.