kolmapÀev, 1. oktoober 2008

Siin ta on, minu toas, minu voodis, minu embuses. Tema soe helendav keha hingab hÀmaras ruumis, minu keha vastas. Nagu kesköine ingel, kes on mu kÔrvale laskunud, et oma tiibu puhata. Silitan ta puusa. Missugune kumerus, siidine kaar. Pigistan C rinda, see on minu pihus. See tuksleb ja vÀreleb nagu vÀike linnuke. Ma tahaksin teda pigistada nii kÔvasti, et ta Àra lÀmbuks. Et ta oleks lÔpuni minu, minu, minu, see pehme rind.

C nurrub magusalt, ja pöörab siis oma Ă”hetava nĂ€o minu poole. Naise silmad helgivad pimeduses. Pilk, mis mind joob, on tĂ€is andumust ja kirge. "VĂ”ta mind!" anuvad need silmad, "tee mind enda omaks, liida meid ĂŒhte!" Ta surub end tugevamini minu vastu, mu riist tuksatab ihast, tunnen, kuidas see verd tĂ€is valgub. Kriimustan ta selga. Naise tagumik tĂ”useb erutusest. Libistan kĂ€e ĂŒle ta vÀÀnleva ihu. Iga mu puudutus paneb ta keha tĂ”mblema nagu maruse looma. Silitan tema reiepadjakesi, need on higised, palavad. Mu kĂ€si jĂ”uab ta hĂ€bemekinguni. Õhkub niisket soojust. Seal aurab troopika. Missugune lihav roos Ă”ilmitseb mu sĂ”rmede all! Missugune elujanus lill! Tema nupp on paisunud ja mahlane. Ma ei suuda seda enam taluda, ma tahan temasse.

Juhin C kĂ€e oma peenisele. See on jĂ€ik, kuumav, valulevat kiima tĂ€is. C mudib seda hellalt. Pistan oma sĂŒljega niisutatud sĂ”rme temasse. See pĂ”rgulikult palav metroo, see hullutav kiirtee on koondunud rulli ja imeb mu sĂ”rme sĂŒgavamale, sĂŒgavamale. Naise tupp tĂ”mbleb erutusest, C ohkab rĂŒtmiliselt. Kleepun tema kĂŒlge, imen ta rinda, suudlen ta Ă”hetavaid pĂ”ski, tema kaela, sasin ta juukseid.

Ja juba ma lĂŒkkangi oma kĂ”vastunud liikme temasse. "Aah!" karjatab C. Ma kepin teda. Ma vaevlen tema hukutavas soos, ma mĂ”nulen selles mĂŒlkas, mida kĂ”ige rohkem ihalenud olen. Nagu siga soojas poris. Ei! Nagu patune ingli sĂŒles. Liiga ilus. Liiga hea. Ma tahan su purustada! Naise keha moondub ameerika raudteeks, ja mina kihutan selles surmasĂ”lmi. "Aah!" oigab C. Naise hingamine kiireneb. Ta lÔÔtsutab nagu palavikuline.

C tĂ”stab pea ja pĂŒĂŒab mind suudelda. Imen ta huuli. Ma ÔÔtsun ta kohal. Ja tema minu peal. Naise keha ratsub agoonias. Ta silmad on niisked, ta vaatab mind ekstaatilise kurbusega, tal on abiotsiva uppuja pilk. Ta huuled poetuvad, justkui tahaks midagi öelda. "Ma, ma... aah!" Naise rĂŒtm kaotab pidevuse, ta kargleb nagu arukaotanu mu seljas. Juuksed Ă”givad tema nĂ€gu, ta rinnad vappuvad meeleheitlikult. Ja siis ma tunnen, siis ma tunnen, et ma enam ei suuda. Ma purskun selle hullunud ingli kehasse just sel hetkel kui ta viimase jĂ”uga minu peenise juureni laksatab. Mu armas, ta kukub vĂ€riseva ja vĂ”belevana minu peale nagu sĂŒgisene lehesadu. Ja ei liiguta enam.

Me jÀÀme teineteise peale roidunult lebama. Nagu meri ja liiv, liiv ja meri, sulame me hÀÀletult ĂŒhte ja vajume kĂ€sikĂ€es Ă”nnestavasse unne.

7 kommentaari:

afanasjev ĂŒtles ...

ainus viin, mis tÔstab toonust.

Kristina Viin ĂŒtles ...

pĂŒĂŒdsin mĂ”elda nii nagu mees vĂ”iks mĂ”elda

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

tubli. saada nĂŒĂŒd mulle e-mail selle aadressi pÀÀle, mille sa mu blogipĂ€ismest leiad, siis ma saan sulle vastata.

konnula contra ĂŒtles ...

C
VÀga hea tÀhevalik

afanasjev ĂŒtles ...

ee, jah, noh, mehed ei julge ju ise tavaliselt kirjutada, kuidas nad mĂ”tlevad. tĂ€itsa tavaline mehelik mĂ”te oleks ka "tunnen, kuidas mu riist tĂ€itub verega. uh, kergendus, selle naisega tunnen end vabalt ja tundub, et tĂ€na kĂŒll mingit Ă€ravajumise teemat ei tule. oi, ma rapin teda teda nĂŒĂŒd mĂ”nuga. jee."

Kristina Viin ĂŒtles ...

C nagu C- korv??? :D

konnula contra ĂŒtles ...

see on see tÀht, mida ma tihtipeale oma meilide alla kirjutan

tekkis tunne et sa oled mind naiseks mĂ”telnud, see on nĂŒĂŒd pĂ€ris meta mĂ”te

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.