Vaatasin just filmi "Leaving Las Vegas" Nicolas Cage'i ja Elisabeth Shuega peaosades. Film alkohoolikust ja prostituudist, kumbki oma viimast hingeleeki elus hoidmas/kustutamas?. Mind valdas hirm ja ahastus. Võtsin kohe Albertiga ühendust, et just temaga rääkida, et ennast tuulutada. Alps loeb mingit ulmekrimkat ja läheb varsti magama. Olekski mõttetu talle keset ööd külla minna, pealegi on mul tarvis homme üsna varakult tõusta. Aga ma lähen ikkagi välja, mul on vaja seda jalutuskäiku teha. Und ei ole. Kell on 1:30.
2:30
Kõndisin end tühjaks. Ega ma suurt midagi enda jaoks välja ei mõtelnudki, ainult sõnad "distsipliin" ja "alandlikkus" tulid meelele. Kui domineerivad need, siis on minuga kõik korras. Kuid kui lasen endal olla kaootiline ja uhke, siis võib persse minna. Tavalised religioossed soovitused, mis seal salata. Et olla heades suhetes iseenda, tööga, kunstiga, suhetega jne, võiks kasvatada distsipliini ja alandlikkust.
Üks tuttav ema ütles kord, et kõige olulisem on õpetada lapsele, kuidas oma emotsioonidega ümber käia. Ma kah kantseldan siis last iseendas ja püüan talle õpetada, kuidas rahutust mõista ja talitseda. Nagu me kõik.