Täna tundsin end kurva ja väsinuna. Läksin Gulgile külla. Alberti pilk oli hajevil ja olemine umbne. Ta kurtis mulle elu mõtte puudumisest ja rääkis surmast. Et võiks juba tulla. Võtsin tal käest kinni. Vaatasin ainiti kunstniku hiigelsuurt fantastilist õlimaali, ja ei osanud talle kuidagi nõu anda. Küsisin, et kas tal siis ühtegi ilusat unistust pole, või missiooni, salajast pakitsust, midagi, mis annaks elule mõtte. Ei.

Taustaks mängis Sven Grünbergi muusika filmist "Hukkunud alpinisti hotell". Muusika pani maali voogama, süvendas ruumilisust ja elustas tegelased selles. Hoidsin Alberti kätt,vahtisin ainiti sinirohelist maali, mu silmad tõmbusid niiskeks. Oleksin tahtnud ulguma hakata, aga austusest Alberti vastu hoidsin end tagasi. Mõtlesin, et annaks jumal mulle eluteele tarkust ja avarat hinge. Avarat silma. Südant. Siis läksin ära.

http://www.youtube.com/watch?v=EDIaNZR7_eA


Kuidas kaitsta kunstnikku üksildusse ja alkoholi uppumise eest?

Noh, Runnel ehitaks kurbade kaitseks kurbade linna, aga...