Tagore järgi

1.

just siis kui hakkasin lähenema oma kolmekümnendale
kui näis et olen kõik oma pärisnooruse tumedad õied tuulde peksnud
kui mõistsin et olen nii palju otsinud ja õieti mitte midagi leidnud
leidsin ma Sinu

2.

mu armastus on nagu kaev mis keeb üle
ometi on mul janu
ei saa ega saa sinust küll koos olleski
lainetab mu süda nagu varblaseparv
ümber jasmiinipõõsa
igatsusest sinu järele ei saa sind ära suudeldud
ei tihka uinuda
olgugi laud rasked kui lutsukivid
et mitte rebida lahti end sellest soojast avarast kosmosest
mis aurab ja hingab su pupillide taga

3.

juba ongi sügis käes
suvekollaste kuldvitste ja soolikarohtude taustal
uriseb koristatud viljapõldude magus mäda
poolteist kuud pole me pea hetkekski
teineteisest lahkunud
ometi valdab mind pidevalt see uskumatuse tunne -
kas tõesti sina
kas me ise ka aru saame kui õnnelikud me praegu oleme
mu jumal ma olen nii tänulik
hakka või uskujaks

4.

kümneid ja kümneid kordi
olen libisenud sinu lähedusse
ja põgenenud su eest
kõigi nende aastate jooksul
kuid praegu olen sind tihkelt
üleni täis
olen nurka surutud su ees ja nüüd pole mul tõepoolest pääsu
mu südame valitseja
olen nii kaitsetu su ees
kõõksun nutta nagu laps

5.

kirsimarjad akende taga
prisked pruutneitsid
me esimene kord oligi me pulmaöö
suures valges sängis
hell öö täis pisaraid ja naeru
mil kõik kehamahlad neelati alla
su higi nagu ambroosia
su huuled kui vein
su silmad mu armulaualeib
õhuahmimine ja vahelejäänud südamelöögid
kui jah- sõna altari ees

http://aaree.blogspot.com.ee/2015/08/tathata.html

Leiutajate külakool

Logo Sänna mõisa Leiutajate Külakoolile, 2013

Näitus "Pildi lugu" Jakobi galeriis

http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/loigud/f19887ab-dae2-46bb-aa64-80c4f04c173c

Sven Antsoni sumedad suved

Kultuuriklubis Promenaadiviis, aadressil Ülikooli 1, on 12. märtsini avatud Sven Antsoni näitus "Projektsioon pasuna ja redeliga". Antsoni elulugu on kirju. Tartu hipiringkondades liikunud Antson on paljude muude ametite kõrval töötanud näiteks Jaan Toominga stuudiost välja kasvanud Lasteteatri näitlejana, kitarristina erinevates bändides, puidurestauraatorina ERM-is , masinakirjutajana TRÜ käitumishäirete laboris ja nii nagu ta oma näituse kaaskirjas vaimukalt ütleb: ka kalevipojana Soomes. Sealsamas lisab kunstnik, et aastal 2008 tegi ta lõpu alkoholiga ning asendas selle maalimisega. Ise nimetab ta ennast kunstihariduse puudumise tõttu tagasihoidlikult asjaARMASTAJAKS.

Justnimelt asjaARMASTAJA ta ongi. Kuid seejuures kindlasti mitte amatöör. Antson on täiesti väljakujunenud kunstnik, ta maalib oskuslikult ning tema teosed on valminud silmnähtavalt suure armastuse ja naudinguga. Neis peegeldub kirg maalimise enda vastu. Niisugune väheambitsioonikas tõepoolest „asja (st. maalimist) armastav“ kunstiviljelemine on kaasaegses projektipõhises kunstimaailmas pigem haruldane. Kunstnikud rabelevad enest uusi ideid välja pressides taotlusi kirjutada, et olla kunstnikud, et püsida skeenel.

Sven Antsoni maalid on valminud seevastu meditatiivses rahus. Tema pildid on naivistikud, neis on tunda mõjutusi näiteks Navitrollalt, Rousseau´lt, Toomas Vindilt. Rõõmsale koloriidile vaatamata on Antsoni töödes metafüüsilisele maalile iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ning müstiline atmosfäär. Kujutatud õhustik kaldubki pigem maagilisse realismi, psühhedeeliasse, Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ fantastilisse maailma. Antsoni maalid sobiksid suurepäraselt ka lasteraamatuid illustreerima. Õigupoolest ongi kunstnik joonistanud kümme aastat pilte ajakirja „Kodukiri“ lasteleheküljele. Antsoni maalidel on alati soe aastaaeg, suvi, kevad, või sügise algus.  Teoses nimega „Blues“ valitseb suisa lõunamaine ilm. Saviseintele, puudele ja kaevule paistab sumesoe hispaania valgus. Pealtnäha samasugune sume õhtu on maalil „Augustiöö“- suured laternatevalguses pallikujulised puud Supilinna jõeäärt meenutaval promenaadil, puude taga kõrgub aga tundmatu lipuga riigihoone, ülal paisumas apokalüptiline ähvardav pruun pilvemass.

Pehmed vormid, kirkad toonid ning lapselikult stiliseeritud konnad, tiigrid, jänesed ja kakukesed jutlustavad maailma imelisust ja zenbudistlikku rahu, ometi on neis tunda ka eluraskust- kunstnik on oma töödesse sublimeerinud kogu oma olemuse, ka viinavea, nii nagu ta oma näituse „Projektsioon pasuna ja redeliga“ juurde kuuluvas kaaskirjas tunnistab. See on suur võit.

„Promenaadiviies“ on väga hea näitusepind, kunstiteosed on hästi valgustatud veini- või kohvitassi juures on hea õdusas keskkonnas pilte vaadata. Kahjuks on tegemist aga suhteliselt kinnise klubiga, kord on uks avatud, teinekord mitte, sisse pääsemiseks peab koputama aknale, et avataks kiibiga suletud uks. Eks minge ja proovige õnne! 

Kristina Viin

(Tartu Postimees 10. märts 2015)

http://pluss.postimees.ee/3116219/kirju-elulooga-sven-antsoni-sumedad-suved

Mul tekib õud kui sõidan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi häirinud, pigem on selles mingi iselaadne võlu. Kunagi olid kõik tänavad hobuserooja täis, kedagi ei häirinud. Nüüd ei või isegi pargipingil linnusitta näha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid õieti peavad? Peaks äkki mõnele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib või liiga julgelt kusagil sõna võtab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kõige tundlikumad tehakse tuimaks, et ühiskond saaks võimuhierarhia tippude soovide järgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kõik ise, valmistada kõik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenägu, eskapism, reaalsuse eest ei pääse. Kõik inimesed võiksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014

Kristus elab Siberis

Vaatasin ka nüüd kinos filmi „Kristus elab Siberis“ ära. Ma ei tea, kas ja mil määral võis seal olla ideoloogilist kallutatust, aga minu meelest oli film humoorikas, soe, maaliliste kaadritega sissevaade vissarionlaste ellu osaliselt läbi süütute lapsesilmade. Ma ei näinud seal erilist sektantlust, põgusa sissevaate põhjal tundus, et et inimesed olid selgepilgulised, normaalsed, kogukond üksmeelne ja toimiv.
Polegi vahet, kas Kristus Vissarion on megalomaania all „kannatav“ skisofreenik, valgustunud õpetaja, kaval manipulaator või tõepoolest ümbersündinud Kristus, tundub, et tema ideed on õilsad, masinavärk töötab ning rahvale on antud piisavalt voli ja vabadust tegutseda parema maailma nimel.
Dalai Lamat austavad ja armastavad peaaegu kõik, tema õpetustest peavad lugu ka mittereligioossed inimesed ning tema traditsioonilist ümbersünniideed peetakse iseenesestmõistetavaks. Ma ei näe põhjust, miks peaks vissarionlaste Kristust kuidagi naeruvääristama või põlgama. Olgugi, et tegu on new-age`iga segatud kristlusega, meeldib mulle niisugune looduslapselik positiivsuse kultiveerimine rohkem kui muidu sünguse all kannatav ning kannatamist nõudev kristlus. Miks mitte.

 Pigem pitsitas südant jällegi mõnusa metsase elu positiivsete külgede nägemine, massiivsete põlismetsade taustal võimendus seesama küsimus: mille nimel küll siin linna luitunud tehismaastikel tõmmelda, tahaks isegi metsasemalt ja ökomalt elada. Kõige eluks tarviliku oma kätega valmistamine on tegus, tervistav ja loov. Ning vahetud looduselamused, nende sees elamine mõjub poeetilisele vaimule kordades inspireerivamalt ja elavdamalt kui kaasaegne linnaelu. Hea film.

*

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

(Heljo Mänd)