voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime
voolasin mööda maantee serva mul polnud nime
ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud nime
kuid ei teadnud, kuhu peita oma nägu selles linnas
kui oli vaja paisata võpsikusse oma ärevus see nimi ja nägu
viskuda jalgrattal uuselamurajooni servalt savisele teele
joosta kaasikusse lahti oma pained anda end puukidele sääskedele lohutada
pisemaile olendeile oma nõmedust pureda
ja siis olengi pimedus soe suveöö isetu pimedus
vari vihmaveetoru kõrval kaseseemne all
ujun nime ja näota mööda õnne tänava majade õrna krobedust sõuan koore alt läbi
krõbisen hääletult mööda korstnate tsemenditerasid
kiigun vahtralehtedega kaasa laste mänguväljakul
kukun läbi teetolmu terade langemiste rehvide järel
libisen üle aknalaudade plastmassi sileda pinna
nõtkun sireli katedraalide säbrus
haaramata neist kaasa hõngugi
olla soe tühi pime ja paks
suveöö muretu kulg