reede, 28. aprill 2017

Kes kardab abjekti?

Kes kardab abjekti?

2016. aasta esimese jaanuari  veetsin haiglas tablettidega peetunud loodet kehast vĂ€ljutadest ning tolle aasta septembris istusin sama asja pĂ€rast kodus ahju ees masendunult kĂ”htu valutades, verd tilkudes. MĂ”tlesin tookord vĂ”i Ă”ieti olin mĂ”elnud varemgi, pĂ€rast oma esimese ja praegu ka ainukese lapse kĂ€ttesaamist: miks nendest asjadest ei rÀÀgita? Naisteajakirjad on mĂ”ttetut saasta tĂ€is, inimesed liiguvad kaubanduskeskustes ĂŒlbelt ja ĂŒlesmukitult ringi, nagu klantsajakirjadest vĂ€lja lĂ”igatud mannekeenid, justkui keegi meist iial ei sureks ega sĂŒnnitaks. Keegi ei rÀÀgi ĂŒhiskonnas sellest, kui raske on nĂ€iteks ĂŒleĂŒldse ĂŒht last ilmale tuua – mis on ĂŒhe elu hind; kui palju tehakse tegelikult aborte, kui tihti katkevad ja peetuvad rasedused. Seejuures konservatiivsemad kristlased ja muud tegelased hĂ”iskavad: „sĂŒnnitage see vigane laps, abort on ju mĂ”rv!“ Alles siis, kui mul need jamad pihta hakkasid, sain siit-sealt kuulda, et katkemised ja muud seesugused rikked on tavalised asjad. Neist lihtsalt ei rÀÀgita. Miks ei rÀÀgita? HĂ€sti, Peeter Sauter ĂŒkskord kirjutas, aga see on ka kĂ”ik.

MĂ”ni aeg tagasi asusin oma kogemuste pĂ”hjal jutukest kirjutama, kirjutama sellest, kuidas jalgevahelt pĂ”randale verine koelĂ€rakas plĂ€rtsatas, kui parajasti riietusin, et sĂ”branna juurde aastavahetust tĂ€histama minna; kuidas ma samal öösel ent masendusest tĂ€is jĂ”in ning purjuspĂ€i keset pĂ”ldu palgihunniku otsas turnides kogu elu mĂ”ttetust ja rĂ”vedust maapĂ”hja needsin ning kuidas naistearst hiljem mulle Ă€hvardava reptiilipilguga otsa vahtis ja lootemunale ette hĂŒppas, kui olin kĂŒsinud, kas vĂ”in pisikese endale jĂ€tta, et ta ise maha matta: „Ei! Ma usun, et teie seda ei tee, aga teate, on igasuguseid, mĂ”ni paneb sotsiaalmeediasse pildid ĂŒles ja... Ei, ei! JÀÀtmetesse lĂ€heb, jah, otse loomulikult.“  
 Minu jutuke jĂ€i aga pooleli, sest peagi potsatas postkasti vĂ€rske Vikerkaar, kus oli katkend Maarja Kangro peagi ilmuvast „Klaaslapsest“ ilusti Ă€ra trĂŒkitud. „Vaat kus!“, hĂ”iskasin ma, ĂŒhest kĂŒljest Ă”uduse ja kaastundega, teisalt rÔÔmuga selle ĂŒle, et ilmselt oligi aeg kĂŒps selleks, et paljastada ĂŒhiskonnas inimeste argielu lihaliku, abjektse maailma mured ja salavaevad, see karm ja jĂ€lk tĂ”elisus. 
Ühel Ă”htul istusin elukaaslasega ĂŒhe vanemast generatsioonist pĂ€rit kirjanduse Ă”petaja juures, kes lajatas köögilauas sĂŒdametĂ€iega, et kui hirmsa asja see Maarja Kangro nĂŒĂŒd ikka kokku kirjutanud on. Kes siis niimoodi oma isiklikest asjadest ilmarahvale kuulutab, sellistest asjadest. Aga kas ta raamatut lugenud on, kĂŒsisime. Ei, ei olnud. Ja ei tahtvat lugeda ka. „Aga Mati Unt?“  kĂŒsisin, „tema kirjutas ka ju oma elu pĂ”hjal? Tema oli omal ajal ju ka tĂ€iesti ĆĄokeeriv kuju, kui nĂ€iteks „TĂŒhirand“ ilmus.“ „Nojaa, aga see on hoopis teine asi,“ ĂŒtles naine. „Mati Unt on ikka suurkuju, ĂŒks tema lemmikuid.“ „Aga Tammsaare, tema oli ju ka tĂ€iesti uuenduslik?“ „No Tammsaarest kĂŒll halvasti rÀÀkida ei saa, tema on suur klassik, kogu meie rahva elu ja saatuse kirja osanud panna.“ Nojah. Vanasti kirjutati rohkem tunnetest... nendest suurtest ja sĂŒgavatest. Kuid kas ka need probleemid ei puuduta tundeid, suuri ja sĂŒgavaid? 

Ka ĂŒks kooliĂ”de ĂŒlikoolis teatas, et tema seda Kangro raamatut lugeda ei suuda. Stiil, sĂ”navara olevat tema jaoks lihtsalt vastuvĂ”etamatu. „Nojah, ta pisut intellektuaalitseb ja samas pikib sinna vahele elulĂ€hedast slĂ€ngi ja pikantseid vandesĂ”nu. Minu arust kĂ”lab see kĂ”ik kokku muhedalt, valusalt ja vĂ€gagi tĂ”epĂ€raselt, nii nagu elu on.“

Mind puudutas see teos mĂ”istagi vĂ€ga. „Klaaslapse“ peategelane seisab silmitsi elu „pĂ”rguga“, pĂ€rast mitmeteid katseid rasestuda saab ta ultrahelis teada, et hellusega oodatul lapsel pole koljuluid ning looteveed uhavad pisikese vĂ€rske akraania diagnoosiga olendi aju varem vĂ”i hiljem minema. „Aga mina olin nii sĂŒgaval pĂ”rgus vĂ”i perses, kus ei nuteta. Siin oli kĂ”ik juba kĂ”rbenud, ja sel kĂ”rbemisel oli tagasiulatuv jĂ”ud. PĂ”rgust ehk persest vaadates osutuvad mineviku lootused, kired ja armsused algusest peale naeruvÀÀrseks rĂ€mpsuks, jaburuseks, mida ei oleks tohtinud tĂ”siselt vĂ”tta.“ (Kangro 2016: 12,13) See oli tema viimane katse last saada, 41-aastasena kunstliku viljastamise lĂ€bi haigekassa toel. Tuli teha abort. VĂ”i mida oleksid arvanud konservatiivsemad tegelased:  kanda laps lĂ”puni, sĂŒnnitada surnud laps vĂ”i toita teda aastake nagu toataime, veel enne kui ta nĂ€rbub? Nende kĂŒsimuste ĂŒle arutleb peategelane ja uurib teisi sarnaseid juhtumeid. Jah, ka tema olemus moondus kaalukausiks nii peadpööritava probleemi ees.

Elu eksistentsiaalses pĂ”rgus hulpides ja seda helpides vaatleb Kangro inimeste religioossust, kuidas sellest tuge saadakse, ja tunneb pĂ”lastust.  Teda hĂ€mmastab, kuidas Itaalia naised haiglas hordide kaupa Neitsi Maarja „puuslikule“ palvehelmeid ja kaardikesi kokku veavad, justkui see midagi pÀÀstaks – vaid "malbe, ĂŒlbe kivinaeratus". Samuti tĂ”siasi, et Ă”nnelikud sĂŒnnitajad ja „hĂ€lbinud“ surnusĂŒnnitajad hoitakse eraldi ruumides, et sĂ€ilitada „psĂŒhholoogilist hĂŒgieeni,“ varjutada karm reaalsus.
Õieti ongi mĂ”tisklus religioossuse ĂŒle ĂŒks pĂ”hilisi raamatu kĂ”rvalliine – kuidas taluda talumatut ilma religiooni toetava abita. Religioossus tundub autori jaoks millegi illusoorse, reaalsust moonutava, naeruvÀÀrsena. Tekib aimdus, et autoril on usuga varasemalt mingisugune isiklik lĂ€hem side olnud.
„Ära nĂ€e kurja, Ă€ra kuule kurja, Ă€ra rÀÀgi kurjast - kuulge sĂ”brad, öelnud kohe Ă€ra, et Ă€ra tĂ”lgenda kĂ”ike kurjana. See on selge, et sealt peab edasi mĂ”tlema, jĂ”leduse tĂŒkkideks lahti vĂ”tma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: nĂ€e, kuule, rÀÀgi.“ (ibid: 34) 
VĂ€ljutusvaludes heideldes tĂ”deb ta, et isegi kui on mingisugune Jumal, siis on ta tĂ€ielikult ebaĂ”nnestunud, puudulike oskustega tĂŒĂŒp: “TĂ€ie selgusega adusin nĂŒĂŒd, et niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lĂ”pu piinarikkus nĂ€itab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaĂ”nnestunud. ... Kui on olemas selline asi nagu sĂŒnnitamine, kui tunnetava ja reflekteeriva elu eeltingimus on sĂŒnnitamine, ja inimene tahab ikkagi religioosne olla, loojat uskuda, on ĂŒsna ilmne jĂ€reldada, et fĂŒĂŒsilise maailma on loonud vilets demiurg. Saamatu elukas, Saatan.“ (ibid: 134)

Kangro leiab aga hingerahu elu abjektsusse sĂŒvenemisest, pĂŒĂŒdes lohutust saada abjektsuse esteetikast: „...Kuidas sapp nii ilus on? HÔÔguv samblaroheline toon kunstniku paletilt, seda ei tee igaĂŒks jĂ€rele. Kuninglik samet.“ (144) „Verest tekkis maitsekas punane vuugitĂ€ide. WC poti kĂ”rval seinal vĂ€rvusid vuugid samuti punaseks, kuidagi pritsis veri ka sinna, vist pĂ”rkas tagasi prilllaualt. Kui saaks selle verega, raseduseverega, vĂ€hemalt vĂ”imalikult palju jĂ€lgi jĂ€tta. Graffitit teha. Kirjutaks... suurelt punasega seinale. Mina olin siin, mu vĂ€ike kullake oli siin.“ (130) „KĂ€terĂ€tt lĂ€ks mahlakalt punaseks. NĂŒhkisin mĂ”nuga, et teda veel punasemaks saada. See oli moodne abstraktne maal, Mark Rothko, Royal Red. Mm, punane, punane, kuninglik punane! Verest lĂ€biligunud aluspĂŒksid lĂ€ksid prĂŒgikasti, vaesekesed. Kas Ă”nnestub kĂ€terĂ€tile veel pintslitĂ”mbeid saada?“ (162)

TĂ”epoolest, vĂ”iks kĂŒsida: „Kes kardab abjekti?“ pöördudes hommage´iga ĂŒhe nĂ€idendi ning samuti Woolfi lehe poole Facebookis. See, kes ei ole ise peadpööritavate eluraskustega kokku puutunud. VĂ”i Ă”igemini, kui paljudel meist on julgust nendele kogemustele ausalt silma vaadata? Peategelase toimetulekutööriistad elu „perses“ ja „pĂ”rgus“ on viha, alati jĂ”udu andev viha ja analĂŒĂŒsiv kontakt elu abjektse tĂ”elisuse ja valuga. Naine karjub haiglapersonali peale ja loob oma kreedo: „Viha! Kaovad usk, lootus, armastus, aga suurim neist on viha!... Viha vĂ”idab kĂ”ik, vĂ”idab valu, vĂ”idab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vĂ€gi, tema ongi ĂŒlim liigutaja!“ (140)

 Ning peategelane asub surnud loodet pildistama, tema peeneid nĂ€ojooni ja sĂ”rmi vaatlema ning perverssel moel tehtud pilte imetlema. „Ei tahtnud enam muud teha kui tita pilte vaadata. Surma ĂŒle korrata ja lĂ€bi elada, muudkui uuesti, seda praegust surma, igasugust elu jooksul nĂ€htud ja puudutatud surma...“ (153) „Mu laps nĂ€gi vĂ€lja palju tĂ€iskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mĂŒtakad. VĂ€ike piiriala olend. Lootena on inimene veel tĂ”sisem kui Ă€sjasĂŒndinud beebina, kuigi ka vastsĂŒndinu on oma vaikusehetkedel veel sĂŒnge piiriala olend... Ühe pildi peal on tita kĂ€si ĂŒle pea sirutatud, pöial pikalt vĂ€ljas. See oleks justkui mingi ĆŸest.“ (154)

Raamatut lugedes mĂ”tlesin, kui palju kordi on selles teoses nĂ€iteks sĂ”na „persse“ kasutatud. VĂ”i „pĂ”rgu“. VĂ”i „sitt.“Autori keel on tĂ”epoolest abjektsusest pulbitsev. Kuidas nii rĂ€nka kogemust ĂŒleĂŒldse inimkeeli edasi anda? Loomulikult, vĂ”imalikult palju ropendades. Ta mĂ”tiskleb isegi: „Keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me vĂ€lja ajame. SeepĂ€rast peabki looming nagu sitahĂ€da olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum vĂ€lja kui sittumine ise.“ (148-149) Aborteeritud akraaniaga lapse vĂ€ljutamine (ja sellest kirjutamine on inimese) on „abjektsuspotensiaali realiseerimine par excellence.“ (176)

Niisiis on teose sisu ja vorm tĂ€ielikus harmoonias, iroonia ja kibeda pĂ”lgusega kuulutab tegelane teose vĂ€ltel kĂŒmneid kordi, kui persses see maailm on. Jah, ainult nii saab seda tĂ”eliselt realistlikult edasi anda, kĂ”ik see pĂ”rgu enesest vĂ€lja elada, et siis ise taas oma eluga edasi minna. KĂ”ik on tĂ€iesti Ă”igustatud, moraalipolitseil pole siin midagi teha.

Autoril ja peategelasel ei Ônnestunud samuti loodet endale saada, et ta vaikselt leinates maha matta, kuigi talle oli lubatud, abjekt lÀks jÀÀtmetesse, mingid osad abjektist eemaldati uuringuteks ning ollus heideti tulle kÔige muu ollusega, mil ei Ônnestunud isiksuseks saada.

VĂ”iks kĂŒsida, kas inimesed sĂ”diksid vĂ€hem, kui sĂŒnni ja surma raskuspunktidest rohkem kirjutataks ka ilukirjanduses, vĂ€ljaspool Perekooli foorumeid? Kas antaks vĂ€hem hukkamĂ”istvaid hinnanguid ja sildistusi, kui tuuakse pĂ€evavalgele inimese siseheitlused, ĂŒksikjuhtumi erilisus? Mine tea, loota vĂ”ib.


1 kommentaar:

vĂ€ga vĂ€ga naine ĂŒtles ...

Hea arvustus.
Vbla loen. Mis on minu puhul kÔva sÔna, sest ma vÀga palju lugeda ei jaksa.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.