laupÀev, 15. juuli 2017

KĂ€smus




   Puud, samblad, moon ja kivid rannal – kĂ”ik ĂŒks tervik. 
Mina ikka ĂŒksik, teine, justkui oleksin eraldi. Kordumatu ingellik silm. PĂ”hjatu. MÀÀramatu.
Igav tĂŒhi teadvus.
SĂ”ita ĂŒksi rattaga rannale mĂ”istmaks, et ollakse Ă”nnelik. Mida veel?
Paremat ei olegi – armas pereelu, enam-vĂ€hem korras elu,
puhkus, loodus, vabadus luua. Huvid on paigas. Terve. Lunastav omaette olemine. VĂ€ljavaateid on. Vahest ainult hell ja tundlik, pelglik. Kuid mis siis.
Meri nagu elu, elumeri. Üha muutuv, mitte kunagi pĂ€ris vait.
Meel nagu valgus ta ĂŒle. Roosatav, kollane, must ja sillerdav meri.
SĂŒgavroheline, valge vaht.
Ava oma meele lambid, ava oma sĂŒdame ĂŒsk.
Jaa, sa pole pĂ€ris rahul. NĂ€riv tĂŒhimik nĂ”uab igas sammus oma palukest.
Midagi on veel, tahaks midagi veel. Igas silmapilgus on tabamatus. Tahaks leida midagi mÔtete tagant.
Kivide vahelt, metsaradade kÔrvalt mÀtastest.
Sund olla igas hetkes vaimukas, sund olla igas hetkes loov. Tung leida midagi sealpoolset, tÔeliselt tarka.
Nagu ootaks ilmutust. Oodates januselt ilmutust, nii terve elu.
Ent see tabab ootamatult nagu surm. Kui ootad, ta ei tule. Kui varitsed, kaob kÀest. Tuleb, kui lased vabaks, heidad ta minema.
Ilmneb meenutuses. Kaks sekundit hiljem. VĂ”i aastat. EttenĂ€gemises. SĂŒlle varisedes. Peale valgudes. Plaksaki ja kĂ”ik on teine.
Hea on olla teel. Just nii ongi hea, kui siht pole pĂ€ris selge, aga suund on vĂ€hemalt Ă”ige. See tunne kuklas, mis juhatab metsast vĂ€lja, see tunne kuklas, mis kinnitab, et praegune elu on Ă”ige, see tunne, et teed Ă”igesti. Otsa vaatavad Ă”iged silmad. Õiged inimesed teel. Teed Ă”igeid asju.
Muu polegi nii oluline.
Vale nĂ€itab end varem vĂ”i hiljem. Lööb oma vĂ€rdjalikud kihvad rindu, kĂŒĂŒned kuklasse.
...

Kui tulime, olid KĂ€smu loomemajas veel Koffid ja Kausid. Linnartil oli palju lĂ”bu. Koffi kaksikud Ă”petasid Linnartile jalgpalli ja vĂ”tsid ĂŒldse kuidagi lahkelt ja asjalikult Ă”petajaliku toetava hoiaku. Praegu on siin Asta PĂ”ldmĂ€e lapsed ja lapselapsed, nemad aga hoiavad rohkem omaette. Linnart oli pahur, et need lapsed temaga vĂ€ga mĂ€ngida ei viitsi. LĂ”puks siiski ĂŒhendus tekkis, seda tĂ€nu arvutimĂ€ngudele muidugi. Ilmad on jahedavĂ”itu. MĂ”nel pĂ€eval annab ujumas kĂ€ia, teisel mitte. Eile VĂ”sul oli meri tĂ€itsa ujutav, aga ilm liiga jahe ja tuuline, et rannas vastu pidada. Pole nagu seda Ă”iget suve. Kui aasta vĂ€ltel pole ĂŒldse mahti filme vaadata, siis nĂŒĂŒd on paari nĂ€dala jooksul Ă€ra vaadatud enamus Miyazaki multikaid, "The Silence Of The Lambs" ja ĂŒldse kĂ”ik Hannibali filmid; "Ghost In The Cell", "In The Mood For Love", "Arrival", "Interstellar" jne. Ei tulegi meelde. Igatahes, jĂ€rsku on aega. Kuid logeleda ei saa. Suurem tĂ”lketöö on ees, Joannale kojunaasnuna kujundus Ă€ra lĂ”petada, veel paar tellimust ning pĂŒĂŒda jĂ”udsalt augustis maalida. Ning sĂŒgisest hakata muuseas mĂ”tlema teise luulekogu kokkupanemise peale. Lennarti-lastejutud ootavad samuti ĂŒhteköitmist ja toimetamist. MĂ”ned proosatekstid laokil.



Sellise vahva talvemĂŒtsi leidsin endale VĂ”su kunstikuurist



TĂ€nane vĂ€ike nĂ€puharjutus tuĆĄiga loomemaja trepil. Palganeemel pĂŒĂŒdsin ka roikaid ja juuri joonistada, aga tuul merelt oli suur ja ei saanud midagi erilist.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.