Essee praktilise usuteaduse eriseminarist
Kristina Viin
US I
07.06.2016
US I
07.06.2016
Mõeldes tagasi meie käikude peale erinevate koguduste ja
vaimulike juurde, meenub esmalt sügisene Tallinna visiit, mil
kohtusime nii Urmas Viilmaa, Philippe Jourdani, Mattias Palliga ning
külastasime sünagoogi. Kõigile vaimulikele sai mõtteis stiili-,
müügimehe-, vaimse sügavuse, usutavuse- ja muud punktid antud.
Viilmaa mõjus tõelise suurfirmajuhi ja ärimehena oma madala hääletämbri, laiutava käteasendi, kuldkäekella ja nõuannetega. Kohe pani ta meile südamele, et vaimulikuameti pidamine pole sugugi niivõrd romantiline Jumala teenimine, kuivõrd ettevõtte pidamine – peab leidma koguduse, ise vastutama selle eest, et kogudus preestrit üleval suudaks pidada, parandama katust ning tegelema muudegi praktiliste probleemidega. Seejuures oli positiivne, et ta julgustas naisi vaimulikuks hakkama: “Mehed on alati varmad varmad naisi aitama, kasvõi katuse parandamise juures leidub kindlasti maapiirkondades meesterahvaid, kes nõu ja jõuga naispreestritele appi tuleksid.” Õieti kõneleski Viilmaa luteri kirikutest kui ettevõttevõrgustikust, mille mõjusfääridega terve Eestimaa pind kaetud on.
Philippe Jourdin´i silmades ja kõnes helkis seevastu tõeline siiras ja sügav vaimulikkus. Metropoliidi sekretär ja peavikaar Mattias Palli – Stefanus ise jäi meil küll nägemata – oli armas naljavend, nagu need õigeusu isakesed ikka olema kipuvad. Püha Platoni kabel võttis oma külluslikkuse, ikoonide, kulla ja karra, aroomide segu ja müstikaga vaat et hingetuks.
Sünagoogis, mis mõjus küll rohkem moodsa õppeasutuse kui pühakojana ning mingis mõttes õigupoolest seda ongi, võõrustas meid muhe majandusjuht . Alumises saalis, pühakojas, loetakse ühiselt Toorat, ülemisel korrusel on selleks lausa lugemisruum, kus kõik vajalikud teosed on koguduse jaoks riiulitel olemas. Pean küll tunnistama, et judaism jääb mulle mõnevõrra võõraks, olles alles esimesel kursusel ja nende põhimõtetega vähe tutvunud. Urmas Nõmmiku Vana Testamendi sissejuhatuses Vana Testamenti läbi töötades ajas mind juutide jumal tõsiselt närvi: tegemist oleks nagu nelja – aastase despoodiga, kes muudkui genotsiidi ja härjavärsse nõudis, ja kui keegi rahva seast sõna ei kuulanud, kästi kõik maha tappa. Ja vaene rahvas pidi muudkui vedama ja kantseldama seaduselaegast. Kuid eks ole – nii nagu inimene, nii areneb ka Jumal ajas. Raske on kokku panna Vana Testamendi ja Uue Testamendi Jumalat – neil on täiesti erinevad palged, tegu oleks justkui kahe erineva vaimolendiga – vaimse suurusega. Üks verejanuline, isekas ja lapsik, teine armastav ja hea. Kuid eks näiteks nii Mooses kui Jeesuski olid kaks erinevat hinge oma arusaamadega maailmast ja selle toimimisest.
3 D koguduse noore pastori Jakob Remmeliga kohtusime Ülikooli peahoone klassiruumis. Kõigepealt peab mainima, et neil on väga tore koduleht https://3dkogudus.ee/. Noorte koguduse puhul võlub avatud suhtumine – kogudusse on oodatud kõik, ka mittekristased, teenistusi võivad läbi viia ka koguduseliikmed ja esineda omaloominguga. Samuti on sümpaatne nn üks-ühele jüngerlus – keegi kogenum koguduseliige võtab uustulnuka oma hoole alla, jagab talle nõu ja pakub tuge kui too seda vajama peaks. Vastakaid tundeid-mõtteid tekitab aga teenistuste toimumispaik Tallinnas klubi Prive´s ning Tartus Athena Keskuses. Ühest küljest on ju õige, et väline pole nii oluline kui ürituse sisu, samuti on noorte baptistlikku kogudusse meelitamine läbi ööklubi pingevaba ja vabameelse atmosfääri kindlasti tõhus meetod, teisalt olen ma skeptiline selle selle ruumi energeetilise seisukorra suhtes. Mina isiklikult eelistan külastada pühakodasid, kus ruum on puhastatud ja pühitsetud, nimetatud diskoteekides muudel aegadel toimuvad peod aga lõhuvad seda energeetilist struktuuri, mis teenistuste ajal ruumis tekib. Kuid eks see ole ka maitse asi – mulle isiklikult pakuvad visuaalsed ja muud meelelised religioossed atribuudid, liturgika ilu ja ülevus omajagu toetust vaimseteks leidmisteks. Ma leian, et need on olulised komponendid vajaliku meeleolu ja tundeseisundi tekkimiseks.
Seevastu Pauluse kiriku praegused altarimaalid näiteks mulle peale ei läinud. Tegemist võib olla küll tunnustatud kaasaegse Soome kunstnikuga, kuid mulle tundub, et need maalid on üle jala visatud ja transtsendentaalsest tunnetusest asja juures jääb puudu. Teisalt oli altarimaal leidlikult kompaktne ja vormitav, erinevateks teenistusteks sai vastavaid maaliteemasid ettepoole paigaldada. Piiskop Joel Luhametsa jutust jäi meelde lause: “Kõike ei ole vaja teada. “ Sellega ma kohe kindlasti ei nõustu. Vähemalt usuteadust õppiv inimene ongi see inimene, kes justnimelt kõike teada tahab religioossuse ja religioonide kohta, teda painavad ka religioonideülesed eksistentsiaalsed küsimused ja müstilised teemad. Teine Luhametsa lause: “Sõna jõuab paremini kohale, kui räägib inimene, kellel pole suuri probleeme, selline inimene on mõjuvam” - jällegi, kuidas võtta. Tasakaalukas ja ennast leidnud, sügavalt usklik preester on kindlasti mõjus, kuid teisalt kasvatavad inimese suurust, elutarkust ja empaatiat just kannatused, suured probleemid ja eluraskused. Kannatused kasvatavad hinge.
Pauluse kiriku juures sümpatiseeris mulle rikkalik raamatukogu ning ka põrandaaluses kolumbaariumis koguduseliikmete tuhaurnide hoidmine pole ka just halb mõte.
Katoliku kool Jakobi mäel tundub tõesti hea ja asjalik õppeasutus. Minu meelest on väga oluline pakkuda lastele lisaks tavapärastele faktiteadmistele vaimseid õpetusi ja väärtusi, mis maailmapilti avardaksid ja eluteel abiks oleksid. Õigemini peaks usundiõpetus kuuluma kõikide koolide üldhariduslikku programmi, arvestades eriti nüüdisaegset usuvabadust, liikumisvabadust ning pead tõstnud Islamiriigi terrorit Süürias ja Iraagis ning taotlusi õhutada Euroopasse sõjaseisukorda. Samuti on õhtumaise kultuuiruumi aluseid on hea tunda. Kahju, et sinna Katoliku kooli ainult nii raske pääseda on. Viiksin hea meelega vahest isegi oma lapse sinna kooli õppima.
Samasugused soojad sõnad on mul varuks ka Tartu katoliku kiriku kloostri Tšehhi päritolu nunnadele, kes ainult ei palveta, vaid lisaks Jumala teenimisele käivad ka katoliku koolis tööl, kasutades teenitud palka ühiselt kloostris vajaliku tagamiseks. Meiega põhiliselt vestelnud nunn oli ka eesti keele väga hästi ära õppinud. Vitaalse ja avatud isa Migueli võtan põgusalt essee lõpus eraldi teemaks.
Mõnevõrra kentsakana mõjusid Jehoova tunnistajad oma Eedeni kaubanduskeskuse taguses kuningriigisaalis. Pärast meie sisenemist lukustati koheselt välisuks, mis olemise natuke kõhedaks tegi. Sellele järgnes saalis avalik hääletamine küsimuse peale, kes on veendunud, et Jumal on olemas. Ma tooksin selle peale välja Toomas Pauli nentimise: “Usu sisu ongi kahtlemises.”
Jehoova tunnistajad ei pea jumalateenistusi. Selle asemel arutlevad nad koguduse kokkutulekutel erinevaid Piibli teemasid, milleks on näiteks ustavus Jumalale, halvad eeskujud, head eeskujud, tänumeel jne. Seejuures püüavad nad kaasaegsetele probleemidele üsna lihtsameelselt, fundamentalistlikult, sõna-sõnalt Piiblist vastuseid välja noppida ja ülimaks tõeks tõsta. Usulise tegevuse eest ükski Jehoova tunnistaja palka ei saa, kuid töötajate kulud makstakse kinni. Kogu tegevus põhineb vabatahtlike annetustel ning kirjanduse väljaandmine ülemaailmse organisatsiooni toetusel. Erandina saadakse väikest raha Piibli tõlkekeskuses. See on ka üks nüanss, mis mulle Jehoova tunnistajate juures meeldis – Piiblid on ilusad ja tõlked on head. Ka nende kodulehekülg https://www.jw.org/et/ on väga uhke ja heal tasemel. Seal on ka toredad animaklipid, mida kindlasti oma lapsele, tõsisele mulfikafännile hindamiseks näidata kavatsen. Üldiselt aga jäi kogu sellest visiidist natuke paha maik külge, sest pidevalt oli nende üldteada värbamispoliitika ja ka pastori abikaasa otsese “rünnaku” tõttu tunne, et meile pandi silm peale ning kohe-kohe hakatakse midagi pähe määrima. Pastori naine nimelt haaraski mul trepil kaenla alt kinni, asus familiaarselt kallistama, minu päritolu kohta küsima ja püüdis ühiseid teemasid leida, et tutvust sobitada. Minu ebamugavustunnet suurendas veelgi ja mõjus samas naljakalt asjaolu, et nädalake pärast meie kuningriigisaali ühiskülastust olidki Jehoova tunnistajad ootamatult minu kodu ukse taga, justkui oleks jälitatud või taustainfot uuritud. Tõenäoliselt oli tegemist muidugi jabura kokkusattumusega. Piibli Uue Maailma tõlke eest, mida meile lahkelt jagati, olen neile aga tänulik.
Aprillikuu alguses külastasime Uspenski kirikut. Seal polnud mingit kütet, ruum oli rõske ja külm, ämblikuvõrgud sirutusid aknanurkades, kirikus oli konihais, mida oli viirukisuitsuga püütud hajutada. Üldiselt meenutas see boheemlaslikku poissmeheelamist. Oma kirikust ja usust lakkamatult vaimustusega vadistav piiskop Eelijagi meenutas mulle mõnda IT-mehe põhitüpaaži, kes ööd läbi, pikad rasvased salkus juuksed harali, paksude prillide tagant arvutimänge mängib ja programmeerib, tühi Coca Cola pudel haardeulatuses ning hiljem teistele tundide viisi nendest üliägedatest ulmelistest maailmadest, kus ta ringi tuuseldab, vaimustusega pajatab. Niisuguse vaimustusega rääkis Eelija oma kirikust nagu arvutimängust, milles tal endal kuninga roll täita on. Eriti ilmekal tuli see esile, kui ta meile nurgas seisvat piikopitooli näitas, viidates, et sellele püüavad alati istuda need, kes ise salamisi piiskopiametist unistavad. Vanasti oli sinna pandud küll knopkasid, siis oli kohe näha, kes ehmatusega püsti kargas. Piiskop Eelija on kahtlemata oma ameti üle väga uhke. Kirikust väljudes lõi vastu soe õhupahvak, mis temperatuuri kontrasti tõttu lausa suviselt mõjus.
Külaskäik Tartu vanglasse turgutas mu meeli täpselt nii nagu arvasingi – masendava ja rusuva vangistuse nägemine paneb rohkem väärtustama vabadust, mis meil on. Metodistist kaplan Olavi Ilumets on justkui sündinud oma ameti jaoks. Ta on piisavalt elukogenud, avatud, oskuslik ja distsiplineeritud, et vangidega toime tulla. Ma arvan, et selliseks ametiks sobibki väga konkreetne inimtüüp – piisavalt empaatiline, et vangide keerukat olukorda ja hingeelu mõista ja piisavalt karm, et mitte lasta endale pähe istuda. Minu kõrvu jäi vangide hüüatus Ilumetsale: “Kas sa neile seda ka räägid, kuidas meid siin koheldakse?” Kui kaplan nendega sosistama läks, kuulsin, kuidas keegi ütles: “Einoh, sina muidugi mitte, aga nemad...” Ja siis veel irvitavad järelehüüded: “Armastus! Hahaha!” Ma ei teagi, kuidas sellesse vahejuhtumisse suhtuda. See võis olla tühipaljas provokatsioon. Teisalt ma ka ei imestaks, kui kui mõned valvurid tõepoolest endid vangide peal julmalt välja elavad. Mulle meeldis väga, et mõni eluaegne vang on endale teenistusruumis abiks olles tegevust leidnud. Ehk leiavad meelelegi rahu.
Eesti Kiriku toimetaja, luteri vaimulik ja religiooniõpetuse õpetaja Kätlin Liimets on üks omaette juhtum. Kõige positiivsemas mõttes. Ta on naine nagu orkester, näen temas kirgast ja tõelist vaimulikku. Alati on tore näha häid ja hakkajaid naisi. Nagu ta isegi tunnistas: “Te võite saada preestriks. Aga see on naisena väga raske. Te peate lihtsalt olema kaks korda paremad kui mehed.” Ilmselt see nii ongi. Naisvaimulikesse suhtutakse jätkuvalt eelarvamusega. Ja meestel on tihtipeale justkui juba sünnipäraselt kõrgem enesehinnang.
Viimast näitlikustab kohtumine Toivo Pilliga Salemi kirikus, kes baptistina leiab, et naine võib küll diakon olla, kuid päris preestriks ta ikkagi ei sobi. Miks? “Sest nõukogude ajal kujunes selline suhtumine välja ja nii on kogu aeg olnud.” Salemi kirik näeb nii väljast kui interjööri poolest välja kui luteri kirik, tegelikult on see aga baptistikogudus, mis on nõukogude okupatsiooni ajal liidetud nelipühilaste ja priikogudustega.
Salemi kiriku projekteeris arhitekt Maarja Nummert. Tegemist on väga põnevate ja leidlike lahendustega, eriti imponeerib mulle saali lagi, mis meenutab suurt pahupidi pööratud puidust paati.
Kuigi Toivo Pill naisi preestritena ei tunnusta, peab teda siiski kiitma toreda lastenurga eest, kust läbi klaasi teenistust jälgida saab. Isegi mähkimislaud on lastenurgas olemas. Detail, mida ei leia tavaliselt restoranidestki. Lisaks lastenurgale on koguduses ka noortetuba, kus noored bändiproovi teha saavad ning muidu ühiselt aega veeta ning üritusi korraldada. Üldiselt tundub Pill tubli ja asjalik mees. Tema koolidirektori hoiak ja praktiline meel aitab kindlasti kogudust koos, korras ja vormis hoida ning leiab abikäsi vaeste ja väetite laste jaoks.
Tartu kristlikus noortekoguduses Era tänaval tundsin ennast pisut kehvasti. Mul oli kevadel pikka aega köha ja tõbisus, samuti lõi mul umbes sel ajal välja mingisugune igakevadine ärevus, mõned kasvataja ja õpetaja ütlused kõrvust mööda minna võisid. Samuti ei mäleta ma tema nime. Kas ta ennast nimepidi tutvustaski? Ei mäleta. Tegemist on väga armsa ja tänuväärse ettevõtmisega. On ülimalt kena, et leidub inimesi, kes saavad ja ja võtavad vaevaks kasvatada lastekodu lapsi oma kodudes. Era noortekoguduse kasvatajad nii toimivad. Kuid vajadusel võimaldatakse noortele ka iseseisvalt, eraldi korterites elamist. See oli hea hubane ruum, kus me istusime, ja kevadine päike kumas läbi värvilise vitraažakna tuppa. Natuke kurvastas mind küll kasvataja-tädi suhtumine probleemsetesse lastesse, kes tema sõnutsi üldist rahu rikuvad ning vajadusel minema saadetakse. Kuhu küll? Küsiksin mina. Kas ei kannata nemad just kõige rohkem, kas ei vaja nemad just kõige rohkem hoolt, mõistmist ja armastust? Kes siis nendega tegeleb?
16. märtsil külastasime praktilise usuteaduse tunni raames katoliku kirikus isa Migueli. Tema oli eriliselt energiline ja humoorikas tegelane. Täielik rõõmurull. Ta pani meid üsna osavalt piinlikkust tundma, kui me üht või teist asja Piiblist või katoliku konfessiooni kohta ei teadnud. Ja imestas siis, et mamma mia, mida me siis seal küll õpime. Väga asjalikult seletas ta meile katoliku teoloogiat, näitas pihitooli ning vaimuliku rüüsid ja pakkus maitsta pühitsemata armulaualeiba tagatoas. Viimasega ilmselt Joel Luhamets ei nõustuks. Nii Tartu katoliku kirikus kui Tallinnas Jourdin´i juures valitses kuidagi sarnane soe ja kodune õhkkond – ma ei tea, kas see tuleb Neitsi Maarja esiletõstmisest, taimedest ruumis või üldisest vaimsusest ja perekonna tähtsuse rõhutamisest – ehk on see terve konkreetne mikstuur. Õigeusu kiriku stiil on kuidagi süngem ja tumedam, aga ka samas jälle müstilisem ja salapärasem. Tagatipuks rõhutas isa Miguel oma särava enesekindluse juures : “Jumal on olemas, pole üldse küsimustki!” Miguel oli vahva ja paistab, et väga hästi Eestisse integreerunud ning keele ära õppinud missioonitundega tegelane.
Veel sama päeva pärastlõunal rääkis Ain Riistan religioonist õhtumaises kultuuris, kuidas lääne inimese mõttemustrid on täielikult kristlusest läbi imbunud, nii, et meie, tänapäeva noored enam ise seda ei teadvustagi. Vaatasime ulmefilmide klippe selle tunnistuseks. Õhtul käisin orientalistika seminaris, kus kiirgas ja säras lapselikust rõõmust Andrus Kahn ehk Ṭhitañāṇo Bhikkhu, esimene eestlasest budistlik munk, kes loobus kõigist oma maistest rikkustest ja ka oma kristlikust vaatest, sest tundis ennast õnnetuna. Nüüd elab ta Tais mungaelu, õpib doktorantuuris, on oma õnne leidnud meele harjutamises ja mõistab, et jumalat ei ole olemas.
Võta nüüd kinni, kellel neist õigus on, Isa Miguelil, Ṭhitañāṇo Bhikkhul või kellelgi teisel. Ja kus keegi oma õnne, tõe ja rahu leiab. Minul müstikuna ja religioonihuvilisena on olnud väga tore ja avardav aasta. Ma olen küll oma arusaamadelt religioosne, kuid pole konkreetset konfessiooni valinud. Võiks öelda, et mu vaade on avar ja religioonideülene. Põnevusega tutvun kõigi nende erinevate keeltega, mis tegelikult kõnelevad kõik ühest ja samast.
Viilmaa mõjus tõelise suurfirmajuhi ja ärimehena oma madala hääletämbri, laiutava käteasendi, kuldkäekella ja nõuannetega. Kohe pani ta meile südamele, et vaimulikuameti pidamine pole sugugi niivõrd romantiline Jumala teenimine, kuivõrd ettevõtte pidamine – peab leidma koguduse, ise vastutama selle eest, et kogudus preestrit üleval suudaks pidada, parandama katust ning tegelema muudegi praktiliste probleemidega. Seejuures oli positiivne, et ta julgustas naisi vaimulikuks hakkama: “Mehed on alati varmad varmad naisi aitama, kasvõi katuse parandamise juures leidub kindlasti maapiirkondades meesterahvaid, kes nõu ja jõuga naispreestritele appi tuleksid.” Õieti kõneleski Viilmaa luteri kirikutest kui ettevõttevõrgustikust, mille mõjusfääridega terve Eestimaa pind kaetud on.
Philippe Jourdin´i silmades ja kõnes helkis seevastu tõeline siiras ja sügav vaimulikkus. Metropoliidi sekretär ja peavikaar Mattias Palli – Stefanus ise jäi meil küll nägemata – oli armas naljavend, nagu need õigeusu isakesed ikka olema kipuvad. Püha Platoni kabel võttis oma külluslikkuse, ikoonide, kulla ja karra, aroomide segu ja müstikaga vaat et hingetuks.
Sünagoogis, mis mõjus küll rohkem moodsa õppeasutuse kui pühakojana ning mingis mõttes õigupoolest seda ongi, võõrustas meid muhe majandusjuht . Alumises saalis, pühakojas, loetakse ühiselt Toorat, ülemisel korrusel on selleks lausa lugemisruum, kus kõik vajalikud teosed on koguduse jaoks riiulitel olemas. Pean küll tunnistama, et judaism jääb mulle mõnevõrra võõraks, olles alles esimesel kursusel ja nende põhimõtetega vähe tutvunud. Urmas Nõmmiku Vana Testamendi sissejuhatuses Vana Testamenti läbi töötades ajas mind juutide jumal tõsiselt närvi: tegemist oleks nagu nelja – aastase despoodiga, kes muudkui genotsiidi ja härjavärsse nõudis, ja kui keegi rahva seast sõna ei kuulanud, kästi kõik maha tappa. Ja vaene rahvas pidi muudkui vedama ja kantseldama seaduselaegast. Kuid eks ole – nii nagu inimene, nii areneb ka Jumal ajas. Raske on kokku panna Vana Testamendi ja Uue Testamendi Jumalat – neil on täiesti erinevad palged, tegu oleks justkui kahe erineva vaimolendiga – vaimse suurusega. Üks verejanuline, isekas ja lapsik, teine armastav ja hea. Kuid eks näiteks nii Mooses kui Jeesuski olid kaks erinevat hinge oma arusaamadega maailmast ja selle toimimisest.
3 D koguduse noore pastori Jakob Remmeliga kohtusime Ülikooli peahoone klassiruumis. Kõigepealt peab mainima, et neil on väga tore koduleht https://3dkogudus.ee/. Noorte koguduse puhul võlub avatud suhtumine – kogudusse on oodatud kõik, ka mittekristased, teenistusi võivad läbi viia ka koguduseliikmed ja esineda omaloominguga. Samuti on sümpaatne nn üks-ühele jüngerlus – keegi kogenum koguduseliige võtab uustulnuka oma hoole alla, jagab talle nõu ja pakub tuge kui too seda vajama peaks. Vastakaid tundeid-mõtteid tekitab aga teenistuste toimumispaik Tallinnas klubi Prive´s ning Tartus Athena Keskuses. Ühest küljest on ju õige, et väline pole nii oluline kui ürituse sisu, samuti on noorte baptistlikku kogudusse meelitamine läbi ööklubi pingevaba ja vabameelse atmosfääri kindlasti tõhus meetod, teisalt olen ma skeptiline selle selle ruumi energeetilise seisukorra suhtes. Mina isiklikult eelistan külastada pühakodasid, kus ruum on puhastatud ja pühitsetud, nimetatud diskoteekides muudel aegadel toimuvad peod aga lõhuvad seda energeetilist struktuuri, mis teenistuste ajal ruumis tekib. Kuid eks see ole ka maitse asi – mulle isiklikult pakuvad visuaalsed ja muud meelelised religioossed atribuudid, liturgika ilu ja ülevus omajagu toetust vaimseteks leidmisteks. Ma leian, et need on olulised komponendid vajaliku meeleolu ja tundeseisundi tekkimiseks.
Seevastu Pauluse kiriku praegused altarimaalid näiteks mulle peale ei läinud. Tegemist võib olla küll tunnustatud kaasaegse Soome kunstnikuga, kuid mulle tundub, et need maalid on üle jala visatud ja transtsendentaalsest tunnetusest asja juures jääb puudu. Teisalt oli altarimaal leidlikult kompaktne ja vormitav, erinevateks teenistusteks sai vastavaid maaliteemasid ettepoole paigaldada. Piiskop Joel Luhametsa jutust jäi meelde lause: “Kõike ei ole vaja teada. “ Sellega ma kohe kindlasti ei nõustu. Vähemalt usuteadust õppiv inimene ongi see inimene, kes justnimelt kõike teada tahab religioossuse ja religioonide kohta, teda painavad ka religioonideülesed eksistentsiaalsed küsimused ja müstilised teemad. Teine Luhametsa lause: “Sõna jõuab paremini kohale, kui räägib inimene, kellel pole suuri probleeme, selline inimene on mõjuvam” - jällegi, kuidas võtta. Tasakaalukas ja ennast leidnud, sügavalt usklik preester on kindlasti mõjus, kuid teisalt kasvatavad inimese suurust, elutarkust ja empaatiat just kannatused, suured probleemid ja eluraskused. Kannatused kasvatavad hinge.
Pauluse kiriku juures sümpatiseeris mulle rikkalik raamatukogu ning ka põrandaaluses kolumbaariumis koguduseliikmete tuhaurnide hoidmine pole ka just halb mõte.
Katoliku kool Jakobi mäel tundub tõesti hea ja asjalik õppeasutus. Minu meelest on väga oluline pakkuda lastele lisaks tavapärastele faktiteadmistele vaimseid õpetusi ja väärtusi, mis maailmapilti avardaksid ja eluteel abiks oleksid. Õigemini peaks usundiõpetus kuuluma kõikide koolide üldhariduslikku programmi, arvestades eriti nüüdisaegset usuvabadust, liikumisvabadust ning pead tõstnud Islamiriigi terrorit Süürias ja Iraagis ning taotlusi õhutada Euroopasse sõjaseisukorda. Samuti on õhtumaise kultuuiruumi aluseid on hea tunda. Kahju, et sinna Katoliku kooli ainult nii raske pääseda on. Viiksin hea meelega vahest isegi oma lapse sinna kooli õppima.
Samasugused soojad sõnad on mul varuks ka Tartu katoliku kiriku kloostri Tšehhi päritolu nunnadele, kes ainult ei palveta, vaid lisaks Jumala teenimisele käivad ka katoliku koolis tööl, kasutades teenitud palka ühiselt kloostris vajaliku tagamiseks. Meiega põhiliselt vestelnud nunn oli ka eesti keele väga hästi ära õppinud. Vitaalse ja avatud isa Migueli võtan põgusalt essee lõpus eraldi teemaks.
Mõnevõrra kentsakana mõjusid Jehoova tunnistajad oma Eedeni kaubanduskeskuse taguses kuningriigisaalis. Pärast meie sisenemist lukustati koheselt välisuks, mis olemise natuke kõhedaks tegi. Sellele järgnes saalis avalik hääletamine küsimuse peale, kes on veendunud, et Jumal on olemas. Ma tooksin selle peale välja Toomas Pauli nentimise: “Usu sisu ongi kahtlemises.”
Jehoova tunnistajad ei pea jumalateenistusi. Selle asemel arutlevad nad koguduse kokkutulekutel erinevaid Piibli teemasid, milleks on näiteks ustavus Jumalale, halvad eeskujud, head eeskujud, tänumeel jne. Seejuures püüavad nad kaasaegsetele probleemidele üsna lihtsameelselt, fundamentalistlikult, sõna-sõnalt Piiblist vastuseid välja noppida ja ülimaks tõeks tõsta. Usulise tegevuse eest ükski Jehoova tunnistaja palka ei saa, kuid töötajate kulud makstakse kinni. Kogu tegevus põhineb vabatahtlike annetustel ning kirjanduse väljaandmine ülemaailmse organisatsiooni toetusel. Erandina saadakse väikest raha Piibli tõlkekeskuses. See on ka üks nüanss, mis mulle Jehoova tunnistajate juures meeldis – Piiblid on ilusad ja tõlked on head. Ka nende kodulehekülg https://www.jw.org/et/ on väga uhke ja heal tasemel. Seal on ka toredad animaklipid, mida kindlasti oma lapsele, tõsisele mulfikafännile hindamiseks näidata kavatsen. Üldiselt aga jäi kogu sellest visiidist natuke paha maik külge, sest pidevalt oli nende üldteada värbamispoliitika ja ka pastori abikaasa otsese “rünnaku” tõttu tunne, et meile pandi silm peale ning kohe-kohe hakatakse midagi pähe määrima. Pastori naine nimelt haaraski mul trepil kaenla alt kinni, asus familiaarselt kallistama, minu päritolu kohta küsima ja püüdis ühiseid teemasid leida, et tutvust sobitada. Minu ebamugavustunnet suurendas veelgi ja mõjus samas naljakalt asjaolu, et nädalake pärast meie kuningriigisaali ühiskülastust olidki Jehoova tunnistajad ootamatult minu kodu ukse taga, justkui oleks jälitatud või taustainfot uuritud. Tõenäoliselt oli tegemist muidugi jabura kokkusattumusega. Piibli Uue Maailma tõlke eest, mida meile lahkelt jagati, olen neile aga tänulik.
Aprillikuu alguses külastasime Uspenski kirikut. Seal polnud mingit kütet, ruum oli rõske ja külm, ämblikuvõrgud sirutusid aknanurkades, kirikus oli konihais, mida oli viirukisuitsuga püütud hajutada. Üldiselt meenutas see boheemlaslikku poissmeheelamist. Oma kirikust ja usust lakkamatult vaimustusega vadistav piiskop Eelijagi meenutas mulle mõnda IT-mehe põhitüpaaži, kes ööd läbi, pikad rasvased salkus juuksed harali, paksude prillide tagant arvutimänge mängib ja programmeerib, tühi Coca Cola pudel haardeulatuses ning hiljem teistele tundide viisi nendest üliägedatest ulmelistest maailmadest, kus ta ringi tuuseldab, vaimustusega pajatab. Niisuguse vaimustusega rääkis Eelija oma kirikust nagu arvutimängust, milles tal endal kuninga roll täita on. Eriti ilmekal tuli see esile, kui ta meile nurgas seisvat piikopitooli näitas, viidates, et sellele püüavad alati istuda need, kes ise salamisi piiskopiametist unistavad. Vanasti oli sinna pandud küll knopkasid, siis oli kohe näha, kes ehmatusega püsti kargas. Piiskop Eelija on kahtlemata oma ameti üle väga uhke. Kirikust väljudes lõi vastu soe õhupahvak, mis temperatuuri kontrasti tõttu lausa suviselt mõjus.
Külaskäik Tartu vanglasse turgutas mu meeli täpselt nii nagu arvasingi – masendava ja rusuva vangistuse nägemine paneb rohkem väärtustama vabadust, mis meil on. Metodistist kaplan Olavi Ilumets on justkui sündinud oma ameti jaoks. Ta on piisavalt elukogenud, avatud, oskuslik ja distsiplineeritud, et vangidega toime tulla. Ma arvan, et selliseks ametiks sobibki väga konkreetne inimtüüp – piisavalt empaatiline, et vangide keerukat olukorda ja hingeelu mõista ja piisavalt karm, et mitte lasta endale pähe istuda. Minu kõrvu jäi vangide hüüatus Ilumetsale: “Kas sa neile seda ka räägid, kuidas meid siin koheldakse?” Kui kaplan nendega sosistama läks, kuulsin, kuidas keegi ütles: “Einoh, sina muidugi mitte, aga nemad...” Ja siis veel irvitavad järelehüüded: “Armastus! Hahaha!” Ma ei teagi, kuidas sellesse vahejuhtumisse suhtuda. See võis olla tühipaljas provokatsioon. Teisalt ma ka ei imestaks, kui kui mõned valvurid tõepoolest endid vangide peal julmalt välja elavad. Mulle meeldis väga, et mõni eluaegne vang on endale teenistusruumis abiks olles tegevust leidnud. Ehk leiavad meelelegi rahu.
Eesti Kiriku toimetaja, luteri vaimulik ja religiooniõpetuse õpetaja Kätlin Liimets on üks omaette juhtum. Kõige positiivsemas mõttes. Ta on naine nagu orkester, näen temas kirgast ja tõelist vaimulikku. Alati on tore näha häid ja hakkajaid naisi. Nagu ta isegi tunnistas: “Te võite saada preestriks. Aga see on naisena väga raske. Te peate lihtsalt olema kaks korda paremad kui mehed.” Ilmselt see nii ongi. Naisvaimulikesse suhtutakse jätkuvalt eelarvamusega. Ja meestel on tihtipeale justkui juba sünnipäraselt kõrgem enesehinnang.
Viimast näitlikustab kohtumine Toivo Pilliga Salemi kirikus, kes baptistina leiab, et naine võib küll diakon olla, kuid päris preestriks ta ikkagi ei sobi. Miks? “Sest nõukogude ajal kujunes selline suhtumine välja ja nii on kogu aeg olnud.” Salemi kirik näeb nii väljast kui interjööri poolest välja kui luteri kirik, tegelikult on see aga baptistikogudus, mis on nõukogude okupatsiooni ajal liidetud nelipühilaste ja priikogudustega.
Salemi kiriku projekteeris arhitekt Maarja Nummert. Tegemist on väga põnevate ja leidlike lahendustega, eriti imponeerib mulle saali lagi, mis meenutab suurt pahupidi pööratud puidust paati.
Kuigi Toivo Pill naisi preestritena ei tunnusta, peab teda siiski kiitma toreda lastenurga eest, kust läbi klaasi teenistust jälgida saab. Isegi mähkimislaud on lastenurgas olemas. Detail, mida ei leia tavaliselt restoranidestki. Lisaks lastenurgale on koguduses ka noortetuba, kus noored bändiproovi teha saavad ning muidu ühiselt aega veeta ning üritusi korraldada. Üldiselt tundub Pill tubli ja asjalik mees. Tema koolidirektori hoiak ja praktiline meel aitab kindlasti kogudust koos, korras ja vormis hoida ning leiab abikäsi vaeste ja väetite laste jaoks.
Tartu kristlikus noortekoguduses Era tänaval tundsin ennast pisut kehvasti. Mul oli kevadel pikka aega köha ja tõbisus, samuti lõi mul umbes sel ajal välja mingisugune igakevadine ärevus, mõned kasvataja ja õpetaja ütlused kõrvust mööda minna võisid. Samuti ei mäleta ma tema nime. Kas ta ennast nimepidi tutvustaski? Ei mäleta. Tegemist on väga armsa ja tänuväärse ettevõtmisega. On ülimalt kena, et leidub inimesi, kes saavad ja ja võtavad vaevaks kasvatada lastekodu lapsi oma kodudes. Era noortekoguduse kasvatajad nii toimivad. Kuid vajadusel võimaldatakse noortele ka iseseisvalt, eraldi korterites elamist. See oli hea hubane ruum, kus me istusime, ja kevadine päike kumas läbi värvilise vitraažakna tuppa. Natuke kurvastas mind küll kasvataja-tädi suhtumine probleemsetesse lastesse, kes tema sõnutsi üldist rahu rikuvad ning vajadusel minema saadetakse. Kuhu küll? Küsiksin mina. Kas ei kannata nemad just kõige rohkem, kas ei vaja nemad just kõige rohkem hoolt, mõistmist ja armastust? Kes siis nendega tegeleb?
16. märtsil külastasime praktilise usuteaduse tunni raames katoliku kirikus isa Migueli. Tema oli eriliselt energiline ja humoorikas tegelane. Täielik rõõmurull. Ta pani meid üsna osavalt piinlikkust tundma, kui me üht või teist asja Piiblist või katoliku konfessiooni kohta ei teadnud. Ja imestas siis, et mamma mia, mida me siis seal küll õpime. Väga asjalikult seletas ta meile katoliku teoloogiat, näitas pihitooli ning vaimuliku rüüsid ja pakkus maitsta pühitsemata armulaualeiba tagatoas. Viimasega ilmselt Joel Luhamets ei nõustuks. Nii Tartu katoliku kirikus kui Tallinnas Jourdin´i juures valitses kuidagi sarnane soe ja kodune õhkkond – ma ei tea, kas see tuleb Neitsi Maarja esiletõstmisest, taimedest ruumis või üldisest vaimsusest ja perekonna tähtsuse rõhutamisest – ehk on see terve konkreetne mikstuur. Õigeusu kiriku stiil on kuidagi süngem ja tumedam, aga ka samas jälle müstilisem ja salapärasem. Tagatipuks rõhutas isa Miguel oma särava enesekindluse juures : “Jumal on olemas, pole üldse küsimustki!” Miguel oli vahva ja paistab, et väga hästi Eestisse integreerunud ning keele ära õppinud missioonitundega tegelane.
Veel sama päeva pärastlõunal rääkis Ain Riistan religioonist õhtumaises kultuuris, kuidas lääne inimese mõttemustrid on täielikult kristlusest läbi imbunud, nii, et meie, tänapäeva noored enam ise seda ei teadvustagi. Vaatasime ulmefilmide klippe selle tunnistuseks. Õhtul käisin orientalistika seminaris, kus kiirgas ja säras lapselikust rõõmust Andrus Kahn ehk Ṭhitañāṇo Bhikkhu, esimene eestlasest budistlik munk, kes loobus kõigist oma maistest rikkustest ja ka oma kristlikust vaatest, sest tundis ennast õnnetuna. Nüüd elab ta Tais mungaelu, õpib doktorantuuris, on oma õnne leidnud meele harjutamises ja mõistab, et jumalat ei ole olemas.
Võta nüüd kinni, kellel neist õigus on, Isa Miguelil, Ṭhitañāṇo Bhikkhul või kellelgi teisel. Ja kus keegi oma õnne, tõe ja rahu leiab. Minul müstikuna ja religioonihuvilisena on olnud väga tore ja avardav aasta. Ma olen küll oma arusaamadelt religioosne, kuid pole konkreetset konfessiooni valinud. Võiks öelda, et mu vaade on avar ja religioonideülene. Põnevusega tutvun kõigi nende erinevate keeltega, mis tegelikult kõnelevad kõik ühest ja samast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar