pĂŒhapĂ€ev, 12. juuni 2016

Lugusid Lennartist

Supilinna pÀevadel Kersti Undi aias toimunud kirjandusÔhtu jaoks kirjutatud tekste


Lugusid Lennartist


Mitte miski ega Ă”ieti keegi ei rÔÔmusta emasid rohkem, kui nende armsad vĂ€iksed lapsed. Kuigi muidugi vĂ”ivad lapsed vahel vĂ€ga tĂŒĂŒtud olla, palju pahandust teha ja tĂ€itsa Ă€ra vĂ€sitada, nii et emadel pĂ€eva lĂ”puks suisa toss vĂ€ljas on, nagu mĂ”nel tossuseenel.
Kuid vaatamate sellele teemav lapsed teevad vanematele palju nalja ja need naljad, mis igasugu seikadest vÀlja kukuvad, otsustavad mÔned emad ka kirja panna, et teistelgi tuju paremaks lÀheks.

Siin saab kuulda mÔnda juttu 3-aastasest Lennartist, kes elab Supilinnas koos oma ema ja isaga. Ja Lennarti peakeses tÀrkab alati vahvaid mÔtteid selle maailma kohta, kuhu ta sedapuhku sattunud on.



Lennart teeb sauna

Ükskord tuli Lennartile Uko kĂŒlla koos oma toreda emaga. Uko on Lennartiga enam-vĂ€hem samaealine krussis juustega poiss. Niipea Lennarti ema kĂŒsis Uko emalt, et kas ta soovib kohvi vĂ”i teed, tuiskasid poisid kohe mĂ€nguasjade kallale ning ĂŒhteaegu otsisid nad sahtlitest vildikad vĂ€lja. Poisid joonistasid teineteisele kassinĂ€od pĂ€he, tegid suured ninatĂ€pid ja pikad vurrud pĂ”skedele. See oli vĂ€ga naljakas. Varsti aga olid nad ĂŒleni vildikatega koos. KĂ€ed ja jalad ja poiste kĂ”hudki. Siis ei jÀÀnud emadel muud ĂŒle kui kaks last korraga vanni panna.
Sel ajal kui suured söögitoas laua taga juttu rÀÀkisid, hakkas kĂ”rvalruumist kuumaks köetud pliidilt jĂ€rsku sahmakaid kostuma. Nimelt vann asus kööginurgas ĂŒsna pliidi lĂ€hedal. Lennarti ema jooksis kohe kööki vaatama, et mis seal kĂŒll toimub. “Me oleme saunas!” HĂ”iskas Lennart, ja Uko kilkas kaasa. Kopsikuga visati pliidile vett. “Vaat, kus nupukad,” mĂ”tlesid emad koos. Saunategemine muidugi katkestati, nii vĂ”ib ju veel pliidiraudki katki minna. Poisid pandi riidesse ja veeti laua taha pannkooke sööma. Aga köögis oli tĂ€itsa palav kohe muidu rĂ”skevĂ”itu jĂ”eÀÀrse linnaosa korteri kohta.


Ema mÔtleb Lennartile unejuttu vÀlja

Ühel Ă”htul last magama pannes oli ema nii unine, et ei viitsinudki Lennartile raamatut ette lugeda. Selle asemel mĂ”tles ta, et vĂ”iks hoopis ise mĂ”ne muinasjutu vĂ€lja mĂ”elda. Ja ema alustas: “Kuula nĂŒĂŒd, ma rÀÀgin sulle unejuttu. Ema ja laps kĂ”ndisid koos ĂŒhel ilusal lilli tĂ€is aasal. PĂ€ike paistis, pehme tuuleke sasis nende heledaid peanuppe. Aga need lilled, vaat, need ei olnudki tavalised lilled. Need olid hiigelsuured lilled. Nii suured, et isegi ĂŒles hĂŒpates ei ulatanud tĂ€iskasvanud inimesed Ă”isi puutuma ja neile sai vartpidi otsa ronida, nagu mĂ”ni sipelgas...”
“Ei, ei! Lilled ei ole suured! Lilled on tillukesed!” segas Lennart vahele, sest tema oli ainult vĂ€ikseid lilli nĂ€inud.
Kuid ema jĂ€tkas: “ Ühel hetkel tuli emale hea mĂ”te mööda taime vart ĂŒles ronida, et vaadata, kuidas maailm kĂ”rgemalt paistab. Nii nad ronisidki mööda leherootse ĂŒles. LilleĂ”ie sees, mis oli ilus ja kohev ja pehme nagu voodi, tuli neil hoopis uni peale. Ja nad vĂ”tsid nĂ”uks sinnasamasse magama heita...”
Lennart segas jĂ€lle vahele: “Ei,ei! Inimesed ei mahu lilleĂ”ie sisse! Hoopis mesilased kĂ€ivad lille sees mett korjamas!”
“Aa… oeh, no hea kĂŒll,” torises ema ja jĂ€tkas: “noh, hoopis mesilane korjas siis parajasi lille sees Ă”ietolmu, kuid jĂ€rsku tuli tal uni peale ja mĂ”tles Ă”ie sisse unele heita...”
Lennartil aga oli kohe ĂŒtlemist: “Ei, emme!” Mesilased ei maga lilleĂ”ie sees! Nad lĂ€hevad hoopis oma koju tuttu, nad magavad oma kodus!”
Ja nii nad jÀtkasid. Ema muudkui jutustas ja parandas ennast, kui Lennart vahele segas ja teda Ôpetas, kuni poisil silmad kinni vajusid ja ise nagu vÀike mesilane pesas kerra tÔmbus.
“MĂŒstik ja realist, “ muheles ema endamisi. Kes on mĂŒstik ja kes realist, seda saab Lennart teada siis, kui ta natuke suuremaks kasvab. 




Lennart kingib poemĂŒĂŒjale lille

Ühel Ă”htul kĂ€isid Lennart, ema ja ja isa nĂ€ituse avamisel. Nimelt on Lennarti ema kunstnik. Ta teeb raamatutele pilte. Seal kingiti emale raamatu piltide eest ĂŒks suur violetne iiris. SĂŒndmuselt koju jalutades oli neil vaja veel Herne poest lĂ€bi kĂ€ia, et sĂŒĂŒa osta. Niipea, kui nad poe ette jĂ”udsid, nĂ€gi Lennart lĂ€bi seinaklaasi mĂŒĂŒjatĂ€di nukralt askeldamas ja teatas, longu vajunud lill pihus: “TĂ€dil on seda lille vaja!” Poiss tormas otsejoones leti ÀÀrde ja kamandas isa: “Anna see lill tĂ€dile!” HĂ€rrasmehe saadetis sai kenasti edasi antud ja mĂŒĂŒjatĂ€di naeratas kenasti. KĂ”igil sai hea meel. Kui ema ja isa ostu eest maksma hakkasid, kuulsid nad Lennatit ĂŒllatusmunade juures omaette pobisemas: “Munasid tuleb Ă€ra varastama! Munasid tuleb Ă€ra varastama!” NĂ€htavasti ei teadnud vĂ€ike Lennart, mida sĂ”na “varastama” tĂ€hendab, ta oli seda kusagilt kuulnud. “Ostma, kullake, ostame sulle siis selle muna”, naersid suured ja Lennart sai oma ĆĄokolaadimuna kĂ€tte.


Lennart valetab

Ühel Ă”htul, kui ema linnast koju jĂ”udis, leidis ta laua pealt pĂ”hjapĂ”dra, millel olid kĂ”ik jalad otsast Ă€ra murtud. See on uhke suurte sarvedega karvane suveniir, mis on kunagi Norrast toodud. Lennart ja isa istusid kumbki omaette sellise nĂ€oga, nagu ei teaks asjast midagi, ĂŒks arvuti, teine televiisori ees.
“Kes murdis pĂ”hjapĂ”dral jalad Ă€ra?” pahandas ema.
“Ei tea. Korjasid tĂ€na pĂ”randalt neid jalgu. PĂ€rast liimin Ă€ra,” vastas isa.
“Lennart, kas sina murdsid pĂ”hjapĂ”dral jalad Ă€ra?” kĂŒsis ema.
“Ei, issi murdis. Ma ise nĂ€gin, kuidas issi ise jalad otsast murdis.”
“Ei, mina ei murdnud...” mĂ”mises isa.
“Lennart, miks sa valetad?” Ă”iendas ema.
“Keegi peab ikka valetama.” oli Lennartil kohe vastus valmis, ning tormas tĂ€htsa nĂ€oga minema.
Niisugusele tarkpeale ei oskagi kohe midagi vasta. Ega ka pahandada mitte. “VĂ”ib-olla saab sust vĂ€itleja.” VĂ€itleja on see, kes oskab hĂ€sti vaielda. Ja igas olukorras Ă”igeks jÀÀb.


Viiking Lennart

Lennarti perele meeldib vĂ€ga jĂ”e ÀÀres jalutamas kĂ€ia. Seal on suur kiik, armas papliallee, vasakul pool teed tiigikene, kus luiged suplevad, tĂŒkk maad edasi liivarand ja mĂ€nguvĂ€ljak ning ĂŒle jĂ”e paistab lodjakoda, kus paadid ja laevad seisavad. Kui nad mööda teed jalutasid, jooksis Lennart oma vanematest tĂŒkk maad ette, sest nĂ€gi suurt laeva mööda jĂ”ge sĂ”itmas, mille jĂ€rel lained siuglesid. Lennart viipas tokiga, mis tal kĂ€es oli, suurustavalt Lodjakoja poole, ajas hÀÀle jĂ€medaks nagu mĂ”ni viiking ja teatast kĂ”nemehe kombel: “Vaadake! See seal on minu laev. Ja need seal on minu lained!”
Lennart vÔtab vahel tÔesti viikingipealiku mÔÔtmed, mÔtles ema, ja ta jÀi teda kohe uskumagi. Sest talle kerkiski kohe silme ette pilt hiigelsuurest Lennartist, kes neile laevavöörist uhkelt lehvitab.
“Minu laegas, minu kĂŒbar, minu mÔÔk!” hĂ”iskas isa rÔÔmsalt, sest talle tuli hoopis ĂŒks film meelde.


Karupoeg Lennart

Ühel ilusal sĂŒgispĂ€eval, kui Lennart, ema ja isa jĂ€lle jĂ”e ÀÀres jalutasid ning Lennart ja isa hundinuiadega mÔÔklesid, nii et valget seemnevatti varte kĂŒljest nagu lund lendles, mĂ”tles ema ise ĂŒhe unejutu vĂ€lja, mida ta ka Lennartile hiljem ette luges:
Elas kord ĂŒks karupoeg, kellele meeldis vĂ€ga hundinuiadega mĂ€ngida. Ühel pĂ€eval, kui ilm juba ĂŒsna viluks kiskus ja kĂ”ik loomad kĂŒlma tuule eest oma urgudesse peitu pugesid, hakkas karupojal igav. Nimetame teda Lennartiks. Karupoeg Lennartil polnud enam kellegagi mĂ€ngida ja pessa peitu minna polnud ka vĂ€himatki lusti.
Nii ta kondas mööda jĂ”ekaldaid ja metsaveeri, peksis jalaga kollaseid vahtralehti Ă”hku ja vahtis jĂ”e ÀÀres luikesid: "huvitav, kas neil niimoodi vees sulistades kĂŒlm ei hakka? Suvi juba lĂ€bi ju." Kuid ega see kĂŒsimuski teda pikalt paelunud. Igav oli.
Siis ta silmas hundinuiasid, millest kĂ”ik jĂ”eperved ja tiigikaldad kubisesid. Pikad peenikesed varred, kohevad valged villatuustid tĂ”lvikuotstes. "Ohh!" imestas Lennart. Ja kui tuul neid kiigutas, tĂ”usis villapallidest pehmeid ebemeid tuulde, mis liuglesid kergete Ă”husĂ”idukitena vete kohal. "Nii pĂ”nev!" mĂ”tles Lennart. Nii ta haaras ĂŒhest hundinuiast kinni, murdis mĂ€danenud varre maast lahti ja hakkas seda raputama. "Oo, see on nagu lumi!" kilkas karupoeg. Ja ta raputas ja raputas, ebemeid muudkui keerles ja lendles, ja raputati ĂŒhe hundinuia teise jĂ€rel villast puhtaks sĂŒgistuulde, nii, et maa muutus ĂŒha valgemaks ja valgemaks, kuni kĂ”ik taimed, kĂŒnkad ja kraavid valge villa alla mattusid.
Nii saabuski talv. VĂ€ike karupojake ise aga hingeldas ja Ă”hetas, "kĂŒll on see vast vĂ€sitav töö," mĂ”tles ta ja tema silmad muutusid ĂŒha raskemaks ja raskemaks. Mida paksem vill maad kattis, seda raskemaks muutusid karupoja silmad. Ja siis ta vĂ€sis pĂ€ris Ă€ra. "Ähh, aitab kah!" Ă€igas Lennart kĂ€ega. Sudis omale kĂ€pakestega villa sisse paraja pesa ja jĂ€i magama.
Karupoeg vajus sooja unedemaale ja andis ohjad Talve kĂ€tte, kes nĂŒĂŒd maa ĂŒle leebelt ja uhkelt valitsema jĂ€i. Ja mis tal niivĂ€ga valitseda oligi - kĂ”ik töö suures jaos juba tema eest tehtud. Muudkui valitse ainult ja jaluta habeme lehvides mööda helendavaid vĂ€ljasid, puhu ainult kĂŒlma tuult suust vĂ€lja ja kontrolli aeg-ajalt kraadiklaasiga, kas on ikka piisavalt kĂŒlm, et enne Kevadet lumi Ă€ra ei sulaks. Mis aga edasi saab sellel maal, see on juba ĂŒks teine lugu.


Lennarti tÀnuavaldus

Kuigi Lennart pole veel 4- aastanegi, on ka tema juba arvutimÀngude maailma avastanud. PÀrast poisi pikka lunimist andis ema alla, ohkas, pani arvutist mÀngu kÀima ja pakkus Lennartile taburetile istet.
“AitĂ€h mulle elu eest!” teatas Lennart hoogsalt ja sĂ€ttis ennast kiiresti sisse.
“Saa nĂŒĂŒd siis aru nende vĂ€ikeste poiste sĂŒgavatĂ€henduslikest ĂŒtlustest, kes alles hiljaaegu rÀÀkima Ă”ppinud,” vajus ema omakorda mĂ”ttesse. 

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.