Suurema jao sellest suvest olin külas nõelravitseja Leifil Vaabinas. Ööbisin üleval avaras tühjas katusealuses ruumis. Leidsin põrandalt suure lagunenud herilasepesa ja kahe akna vahelt sülemitäie koolnud herilaste kestasid, sekka mõne liblika ja mesilase. Küllap olid nad püüdnud välja pääseda, kuid tulutult, ja sinna ka igavesse unne heitnud. Kuna Leifil on kodus seinad kaetud kõikvõimalike sakraalsete pildikestega, nii hiina hieroglüüfide,budistlike jumaluste ja boddhišatvade kujutistega kui kristliku sümboolikaga, tulin ideele, et korraldaks selle pesakonnaga kah mingisuguse pühitsusrituaali. Pihustasin nad ükshaaval küldse aerosooliga üle ja asetasin lõuendile. Nii jäädvustasin nad kuldsete "sarkofaagidena" oma kärjepühamu ümber.
Praegu on uutel herilastel valminud uus pesa ja suvel ronis nii mõnigi neist mulle teki alla. Muidu elasid nad sumisedes oma elu ega häirinud, aga kui õhtuti lambikese valguses lugesin, olid nad helenduse peale hopsti kohal ja siis oli küll tükk tegemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar