Selle kivikese tõi mulle osakonna meister Lauri vastu oma maakohast Vastseliinast. Sest maa oli veel jäätunud kõik kooli õuel vedelevad kivid olid sügaval lume all. Mind ei lastud tollal teisiti lõputööle kui oma võlgnevuse (graanitskulptuuri) ära esitan. Siis ma võtsin kätte ja tegin puhtalt kuisu ja laiskuse ja ajapuuduse ja võib-olla ka tigeduse pärast konkreetse putsi. See idee meeldis õppejõududele ja tegi kõigile nalja. Tahud teistel külgedel poleerisin veepritsiga siledaks ka. Seal on ilus muster kivimisegust, justui viljapõllukaar ja valged pilved ülal. Vahepeal jäi kivike kooli seisma. Nüüd tõin ta sealt ära toksisin augustis Võrumaal lõkke ääres pisut peenemaks. "Maamakõnõ_ks mu kuku maamakõnõ... mu maaimäkõnõ" kostis plaadilt. Sinna võiks mõne taime istutada... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar