teisipÀev, 19. juuli 2011

See maja on hallitand nÔiaseen
kesk VÔrumaa uduseid metsi.
Juusrasket vihma
keerleb ja pladistab
ta kĂŒbara limasel pinnal.
Settib aeglaselt minugi roiete pÔhja
nuuksuv ja nuusutav öö.
Siin kolmnurkse tahuka silmas
on Ôhku, valgust ja vaimu,
mida mina, karvane ussike,
endasse ahmin
kĂŒĂŒrakil raamatu helenduses.
Rida-realt kerkib katus
ja tÀpid ta peas
löövad helendama.
Aga vaablane, vÀikseke, mitte sugugi suurem kui mina,
ihkab samuti valguse poole
ja rudjub ja peksab
oma kÔrbekuivi tiibu
vastu kuumavat altarit.
NĂŒĂŒd mĂ”tleb fosforne jaaniuss,
kas kustutada tuli vÀetikese pÀrast,
lugeda vÔib homme, lugeda vÔib pÀrast,
röövikust liblikaks saada aega on kĂŒll.
KÔik elav
aina ja aina peab jagama
ja liitma ja korrutama
ĂŒhte ruumi
kÔikse olevaga
ja temaga lepitust leidma.
Kustutan pirni.
Mina ja vapsik jÀÀme koos
ĂŒha hoogsama ritsikasirina saatel
pÀikese tervitust ootama,
öö lummas tasahilju moondudes
ĂŒhest olemisest teise.

***

kevadel leifi juures

taevas on niiske
ja liblikad laperdavad tuules
all jÀrves juba pahiseb niiska
ja allika vetruval huulel
kilkavad kollased tĂŒtred
veel pÔlluke puhkab
kui maaema puus

*
haiku

surnud vaablane
puhkab polĂŒmeerĂ”iel
keda see kotib

*
Ôpetajale

sinu silmad on pÔlevad viirukisöed
meel rohetab kevadet
kÀed kuumad suvepaistes kivid
millel maod just pikutand
olen vihmapiisk kevadises tuules
kukkusin vastu su pÔske
vikerkaareks taevasse

*
taas sajab aasta esimene vihm
ja minu silmad on talvisest
letargilisest tampimisest auku vajunud
alt koopavarjust hiilin kevadet kui uss
esimese kÔuehooga lasen lahti
liturgilise melu
ma ööbikuna kriiskan kaseladvas
uut sĂŒndimist ja elu

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.