SUVISE LINNA JÕEÄÄRSES SLUMMIS

väsinud rattas, mis kaheksaks keerdus
tardunud majade vaikivas väreluses
telliskivikarbis tikutoositoas
usjalt kuumava pliidiraua ääres
istub naine
tema igatsev pilk tungib läbi
kümnete kilomeetrite mateeria:
maale! maale! tagasi maale!
kuidas püherdaks ta, nüüdsama
naistepunapuhmaste, kerakellukate

angervakste kui armukeste rüpes
kuis maarjaheintega end vihuks:
loodus! loodus!
ja juba tõusebki ta vikervärvilise
puurist pääsnud linnuna
üle välude ja väljade, läbi valuväljade
tumetihkete võrumaa metsade kohale
juba ta sööstabki süstiknokaga läbi niiske jaheduse
kõdikülma vagiinakujulisse järve
uhub eneselt maha kõik linnade lahused
ja väljub halli hundina
end uhkelt raputades huumavaisse kuusetihnikuisse
neid hingemaastikke näljaselt nuuskima.
naine! naine!
maaema!