pĂŒhapĂ€ev, 11. aprill 2010

Ma olen mĂ”elnud, miks mĂ”ned inimesed hakkavad kunstiga tegelema, luuletama, maalima, looma, ja teised ei hakka. Üks pĂ”hjus on otse loomulikult see tohutu vĂ€ljendusvajadus ja maailma kirjeldamis- ja tĂ”lgendamisvajadus. See suurt rahuldust pakkuv tegevus, mida armastatakse, mille lĂ€bi vabanetakse, saadakse edasi elada. Ja kindlasti ka edevus.

Aga mina mĂ”tlen ikkagi sellest lapsusest loojas, mis kunagi otsa ei saa. Paljudel inimestel kaob see lapsele omane vĂ€ga elav fantaasia ja tĂ”eline sisseelamisvĂ”ime suuremaks saades Ă€ra, lahtub laiali. Loomingulistel inimestel ei kao. Need omadused hoopis arenevad edasi ja kui hĂ€sti lĂ€heb, siis hakkab kunstnik oma ideid ja tundmusi maailma looma, annab neile vormi, keha ja elu. Niimoodi mĂ”eldes on loovinimene justkui kerge psĂŒĂŒhilise vÀÀrarenguga, teistsugune, nihkes- ta ei tule kunagi lapsepĂ”lvest vĂ€lja. Õigemini ei ole ta ei laps ega tĂ€iskasvanu, ei taim ega loom, vaid midagi vahepealset, ta on seen. Kunstnik on seen. Naljakas leid ju, et on kolm iga, et on lapsed ja tĂ€iskasvanud, ahjaa, siis veel puberteedid ja raugad ja siis veel kunstnikud. VÀÀrarenguga, nihkes, eluaegsed. Kunstnikud. No kuulge! Bioloogide arvates tekkis isegi esimene elusrakk tĂ€iesti juhuslikust ja haruldasest nihkest. Mingid ained said tĂ€iesti veidral moel kokku, tekkis rakk, mingi ebatavaline ja Ă€hvardav ollus, mis vĂ”ttis kĂ€tte ja hakkas ennast ohjeldamatu jĂ”uga paljundama. Sealt edasi lĂ€ks kĂ”ik juba vĂ€ga keeruliseks. Kuidas kĂ”ik need olendid vĂ€lja arenesid ja miks nad kĂ”ik sellised on nagu nad on, sellest ma ei saa vist elu lĂ”puni aru.

Kuid sellest ma saan vĂ€ga sĂŒgavalt, kuid hĂ€maralt aru, kuidas kunstnik vĂ”tab kĂ€tte ja hakkab ohjeldamatu jĂ”uga maailma ruumi juurde looma. Ja looming on minu arust ainus meedium, mille kaudu siia ilma ruumi juurde saab tekitada. Jah, ilmselt ka religioon.

Aga tĂ”esti, vahel tunnen minagi, et kĂ”iki neid tekste ei kirjuta mina ise. Mina ise olin tĂ€iesti vĂ€sinud ja mĂ”ttetu kott, kes hakkas just magama jÀÀma ega mĂ”elnud ĂŒldse millestki. Kuid siis saadeti tĂ€iesti ootamatult justkui mingi fail mulle ajukÀÀrudesse, et ma selle info arvutisse trĂŒkiksin. Ja ma ei kahelnud mitte sekundikski selle ettevĂ”tmise Ă”igsuses, mul justkui polegi sel hetkel muud funktsiooni. Ja siin ma siis nĂŒĂŒd olen- kirjutav robot.

1 kommentaar:

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

Ära ole robot. Robot olla pole hea.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.