Ma olen mõelnud, miks mõned inimesed hakkavad kunstiga tegelema, luuletama, maalima, looma, ja teised ei hakka. Üks põhjus on otse loomulikult see tohutu väljendusvajadus ja maailma kirjeldamis- ja tõlgendamisvajadus. See suurt rahuldust pakkuv tegevus, mida armastatakse, mille läbi vabanetakse, saadakse edasi elada. Ja kindlasti ka edevus.

Aga mina mõtlen ikkagi sellest lapsusest loojas, mis kunagi otsa ei saa. Paljudel inimestel kaob see lapsele omane väga elav fantaasia ja tõeline sisseelamisvõime suuremaks saades ära, lahtub laiali. Loomingulistel inimestel ei kao. Need omadused hoopis arenevad edasi ja kui hästi läheb, siis hakkab kunstnik oma ideid ja tundmusi maailma looma, annab neile vormi, keha ja elu. Niimoodi mõeldes on loovinimene justkui kerge psüühilise väärarenguga, teistsugune, nihkes- ta ei tule kunagi lapsepõlvest välja. Õigemini ei ole ta ei laps ega täiskasvanu, ei taim ega loom, vaid midagi vahepealset, ta on seen. Kunstnik on seen. Naljakas leid ju, et on kolm iga, et on lapsed ja täiskasvanud, ahjaa, siis veel puberteedid ja raugad ja siis veel kunstnikud. Väärarenguga, nihkes, eluaegsed. Kunstnikud. No kuulge! Bioloogide arvates tekkis isegi esimene elusrakk täiesti juhuslikust ja haruldasest nihkest. Mingid ained said täiesti veidral moel kokku, tekkis rakk, mingi ebatavaline ja ähvardav ollus, mis võttis kätte ja hakkas ennast ohjeldamatu jõuga paljundama. Sealt edasi läks kõik juba väga keeruliseks. Kuidas kõik need olendid välja arenesid ja miks nad kõik sellised on nagu nad on, sellest ma ei saa vist elu lõpuni aru.

Kuid sellest ma saan väga sügavalt, kuid hämaralt aru, kuidas kunstnik võtab kätte ja hakkab ohjeldamatu jõuga maailma ruumi juurde looma. Ja looming on minu arust ainus meedium, mille kaudu siia ilma ruumi juurde saab tekitada. Jah, ilmselt ka religioon.

Aga tõesti, vahel tunnen minagi, et kõiki neid tekste ei kirjuta mina ise. Mina ise olin täiesti väsinud ja mõttetu kott, kes hakkas just magama jääma ega mõelnud üldse millestki. Kuid siis saadeti täiesti ootamatult justkui mingi fail mulle ajukäärudesse, et ma selle info arvutisse trükiksin. Ja ma ei kahelnud mitte sekundikski selle ettevõtmise õigsuses, mul justkui polegi sel hetkel muud funktsiooni. Ja siin ma siis nüüd olen- kirjutav robot.