pĂŒhapĂ€ev, 11. aprill 2010

Veel ĂŒks Alice.

Tere. Mina olengi Alice Imedemaal. Vahel ma olen liiga suur, vahel liiga vÀike. Praegu ma olen vÀike. Tibatilluke nagu jaaniuss. Ma ei julge isegi ööseks tuld Àra lasta, sest siis tulevad mustad varjud mu kohale. Valges neid ei nÀe, aga see ei tÀhenda, et neid seal poleks. Aga neid mustasid varjusid polegi vÔimalik pÀriselt nÀha, sest nad on alati kusagil silmanurgas. VÀga nÀhtavad ja hÔljuvad ja lÀhedal, aga alati fookusest mööda. Kui ma nendest varjudest aru saaksin, siis ma neid ei kardaks. Me kÔik kardame ju pÔhiliselt neid asju, millest me aru ei saa. VÔib- olla ma peaksin kolima. MÔnes kohas, kus elanud olen, on Ôhk tÀiesti puhas. Aga see tuba on paksult igasugu tegelasi tÀis. Ja kÔigele lisaks on mul vÀga elav kujutlusvÔime.

Mul on palju imelikke sĂ”pru. Aga nad elavad hoopis teiste kehade sees kui mina. Ma ei saa mitte kunagi olla pĂ€riselt kellegi teise sees. Minu sees saab kĂŒll mingitpidi olla, siis kui ta minuga seksib. Aga see pole see. PĂ”hiliselt toimub seks ikkagi ju meie eneste peades. Kahekesi on siiski palju parem seksida kui ĂŒksinda, sest siis ei pea teise ette kujutamiseks nii palju energiat kulutama. Siis ta lihtsalt ongi pĂ€riselt sinu ĂŒmber ja see on ĂŒks maailma paremaid ja ilusamaid asju, mida kaks inimest teineteisele pakkuda vĂ”ivad. Kui vĂ”ivad. Kui armastavad. Armumine on ka ĂŒks viis teise sisse minemiseks, aga sel juhul vĂ”tab teise enda sisse see, kes on armunud. Aga see on vĂ€ga tĂ”sine asi. Sest kui see armastatu sinu sees hakkab sulle mingil pĂ”hjusel haiget tegema ja kĂ”htu lĂ”hki kiskuma, vĂ”ib ikka vĂ€ga valus olla. Siis peab teise vĂ€givaldselt ja vĂ€ga suure vaimujĂ”uga endast vĂ€lja mĂ”tlema. See on tĂ”esti vĂ€ga kurnav ja pikaajaline protsess.

Tegelikult ma ei tea isegi pĂ€ris tĂ€pselt, kes minu vĂ€lja mĂ”tles. Minusuguse inimese. Ühel hetkel ma lihtsalt olin ja vaatasin oma silmade seest maailma. Ma olin sellest vĂ€ga kohkunud. Mind on siia maailma sisse toodud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kummaline.

Maa peal elamiseks pean ma vĂ€ga palju maa all kĂ€ima. Mul on vaja ikka ja jĂ€lle lĂ€bida kĂ”iksuguseid sĂŒgavaid ja salajasi ja hĂ€maraid koopaid, et maailmast aru saada. Praegu just tulin ĂŒhest neist. Mul on juuksed sassis ja kĂŒĂŒned on pikaks kasvanud, mu pea on tĂ€is murelikku hooletust ja ma jÀÀn kogu aeg varrukatpidi ĂŒhe ja sama ukselingi kĂŒlge kinni. See ukselink tahab mind hoiatada- nĂŒĂŒd on tĂ”esti aeg maa peale tagasi tulla.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.