Kaks naist

Naine kohvikus

Üks naine istus kohvikulauas. Millises kohvikus, seda ma ei mäleta ja tema nägu ma ka ei mäleta. Ilmselt tal ei olnudki nägu. Seal kohvikus oli kaks inimest. Mina ja see naine. Sel hetkel kui meie pilgud kohtusid, lasi ta lihtsalt peeru. Pikalt ja mõnuga.

Naine voodis

Üks teine naine lamas üksinda voodis ja ootas und. Aga und ei tulnudki, kuigi ta oli väga väsinud, ta pea oli muredest paks ja tervis ka kehvavõitu. Umbes kella seitsme ajal hommikul hakkas ta naerma. Ta naeris oma mõtte üle üleni peeretavast naisest. Ta naeris umbes 10 minutit, siis tõusis üles ja läks kartuleid koorima.


(Paistab, et Harmsi surematu hõljuv vaim on ka mind üles leidnud. Harms oli tõesti, aasta aega tagasi umbes samal ajal mu ainus mõistlik elumõte kui ma selle Harmsi- etendusega tegelesin. Ja ma olen väga tänulik, et ta elas ja kirjutas.)