Laulupidu polnud minu arvates üldse tore. Esiteks küsisid nad lollakalt suurt piletiraha. Teiseks polnud seal ruutmeetritki istumisruumi ja kui tekkis vajadus liikuda, olin sunnitud üle teiste ronima. Üleüldse meenutas väljak hiigelsuurt ringisiblivat sipelgakuhilat. Kolmandaks sadas kõvasti vihma ja neljandaks ei olnud sealt, kuhu mina ligi pääsesin, suurt midagi kuulda. Viiendaks pole mulle kunagi mingisugused massipsühhoosid ja -üritused kunagi meeldinud. Kuuendaks ei saa ma aru, mille üle meil nii väga rõõmustada on. Ise kooris laulda oleks ehk ülev tunne küll, aga niisama pealt vahtida, kuidas hunnik inimesi üheaegselt ühtemoodi suud maigutab, pole küll eriti vaimustav elamus. Aga muidu on see ju kena traditsioon. Igatahes etem ja inimlikum kui härjavõitlused hispaanlastel või mingid muud veidrad riitused mõnedel teistel rahvustel.
Ülo Õuna näitus KUMUs vaimustas rohkem.