esmaspÀev, 3. november 2008

Leidsin arvutist ĂŒhe teksti, mille kirjutasin aprillis 2007. Algidee on pĂ€rit Veiko MĂ€rkalt.

Kolm rubiini


Vaikses Nurgakeses istusid MĂŒlleri Sass ja Lembit Kurvits. Mehed arutlesid tĂ€htsate filosoofiliste teemade ĂŒle ja limpsisid kohvi. MĂ”ne aja pĂ€rast ilmus kohvikusse Ilmari Karro, kes lĂ€henes seltskonnale kĂŒkakil, selg ees ja kandis Albert Gulgilt varastatud prille.

"Head inimesed," pöördus ta suurte mÔtlejate poole ja teatas siis: "Kas te juba kuulsite, et sel kevadel 30. aprillil antakse vÀlja Juhan Liivi nimeline luulepreemia? Ei tea, kellele see antakse?" Ja jÀi tÀhendusrikkalt Sassile otsa vaatama.

"No sina jÀÀd sellest kĂŒll ilma, sina kirjutad kĂ”igest ja mitte millestki. Jooksed kasvĂ”i nahast vĂ€lja, et Ilmari Karro nimi ikka ajaleheveergudel hiilgaks, luuletad mingitest totakatest horoskoopidest ja tulnukatest. Igavene lollpea!" rĂ€uskas MĂŒller ja jĂ”i ĂŒhe sÔÔmuga oma kohvitassi tĂŒhjaks.
"Mina nĂ€iteks olen Jimi Hendrix. Meisterkitarristi uuendatud ja tĂ€iustatud variant," alustas ta taas ja hakkas oma rögiseva hÀÀlega ĂŒmisema katkendit laulust "Hey Joe".

Kibestunud olemisega Kurvitsa nĂ€gu tĂ”mbus veelgi rohkem krimpsu. Mees tĂ”usis toolilt, lajatas rusikaga vastu lauda ja kĂ€ratas: "Kuule Sass, sa oled ennast ikka tĂ€itsa idioodiks joonud! Hendrixit armastasid kĂ”ik, sind ei armasta aga enam mitte keegi. Pealegi suri Jimi juba 70. aastal, sina olid sel ajal alles paras piimahabe, kollanokk, nolk. Hendrix oli rikas mees, sina ainult kerjad ja lunid teisi, et nad sulle viinaraha laenaks. Üks paadunud joodik oled, seda ma ĂŒtlen!"

MĂŒlleri suured lopergused silmad muutusid veel niiskemaks kui nad enne olid. Ta suunas pilgu aknasse. Tihke vihm oli hakanud vastu klaasi peksma, justkui tahaks mehele nĂ€kku pursata. "BÀÀ-ÀÀsemist ei ole!", ulgus Sass.

MĂ”istes, et Sass hakkab jĂ€lle bluusi vajuma, tĂ”mbas Lembit ennast veel rohkem Ă”hku tĂ€is ja teatas: "Aga mina olen Juhan Liiv. Isegi Mats Traat ĂŒtles seda. Mina olen Eesti parim..."

"Kuule, kuule," segas Karro vahele ja kohendas ninaotsas lĂ€ikivaid prille. "Te mĂ”lemad olete rumalad. Mis jutt see niisugune on- Jimi Hendrix ja Juhan Liiv? Sina oled Sass ja sina Lembit," suunas ta nimetissĂ”rme otsustavalt nii ĂŒhele kui teisele. "Tavalised eesti mehed. Teil on miskine suurushullustus kallal. Oot, oot. Kui koju jĂ”uan, uurin kohe tĂ€htede seisu, kuidas planeedid inimesi nii kummalisel moel mĂ”jutama on hakanud. VĂ”i on hoopis magnettormid valla pÀÀsnud? Oh taevas, oh armuline, missuguste lollakate wannabe`de seltskonda ma olen sattunud!"

Suur mĂŒstik haaras kĂ€tega peast ja hakkas rahulikul ilmel seletama: "Mina olen Ilmari Karro. Ma tahangi olla ainult mina ise ja ei keegi muu. Mehed, ma ĂŒtlen teile: Just be yourself! Hö-hö-hö! Nagu vanad inglased, tead. Pealegi, kes ei tahaks olla Ilmari Karro? Olen ma ju ehtsa nĂ”ia jĂ€reltulija. Ja ma usun kaelkirjakut, aga kĂ”ige rohkem- iseennast!"

"Kallid sĂ”brad", kostis nurgast MĂŒlleri vĂ€risev-mörisev hÀÀl. "Mul on tunne, et me kĂ”ik oleme lollid. Aga kĂ”ige rumalam meist on ikkagi Ilmari Karro. Sest see, kes tahab olla Ilmari Karro, peab ikka tĂ€ielik idioot olema."

"Jaa- jah, sul on Ă”igus ," Ă€hkis Lembit Kurvits, "nĂ€ete, mul on siin ĂŒks luulekogu kaasas.(Ma ei tea, kas luulekogu nimi oli siis "TĂŒhermaa" vĂ”i "Meie ĂŒhine vend armastus" vĂ”i midagi muud, aga see selleks.) Selle vĂ”ikski konkursi vĂ”itjale,kĂ”ige lollimale, kinkida."
Ka Sass oli nĂ”us. Ja kirjutas Lembitu vana luulekogu puhtale sisekaanele pĂŒhenduse. Kössi vajunud Ilmari jĂ€i aga nĂ”utu nĂ€oga kaugusesse vahtima.

Sel kevadel kuulutati Ilmari Karro kĂ”ige lollimaks meheks. Auhinnaks anti talle Juhan Liivi luulekogu Jimi Hendrixi pĂŒhendusega.




Lisan ikka veel, et tegemist on loomulikult fiktsiooniga ja teksti eesmÀrk ei ole kahjustada reaalseid isikuid.

Kristina Viin

1 kommentaar:

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

krt, tahaks kah liivi kogu hendrixi pĂŒhendusega. mĂ”nel ikka veab :-D

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.