Jälle ma istun ja ootan
Ent mida küll, seda ei tea
Kui võiks lihtsalt minna ja joosta
Et leida sealt kusagilt head.

Jälle ma jooksen ja tõttan
Ent kuhu küll, seda ei tea
Kui võiks aega endale võtta
Ning mõtelda millestki heast.

Jälle jooksen ma kinni
Ei tea, mida tegema pean
Ometi -kingapael kinni-
Ja keha mind edasi veab.

Jälle ma jooksen, hing kinni
Ja mõtetest tulvil on pea
Õnneks on kingapael kinni
Ja hea, et kord minulgi veab.

. . .

Ma vaatan peeglist,
kuidas sa mind kepid
ja seda ei tea keegi,
mis imetlus mul tekib
iseenda vastu,
kui sa minu vastu
tõukad
oma ihuliikmed
ja minus liikled.

Kui Narkissos
vaatan oma
naiselikke poose
ja oma kaunist keha,
mis
antud sinu hoolde
ja on veel noor.

Sa jood mind iharalt,
kui keegi selle lollaka
Cartlandi seebika kaanel,
on kõikjal minu kiharad
ja nendes sinu haare.
Ma olen sinu
ja ainult sinu silmadesse
jääksin nõnda andunult
ma peeglist vaatama.



(mul ei ole häbi.)