Mul on tunne, et ma rabelen mudas. Ja seda seetõttu, et ma neli aastat tagasi ei läinud maaliosakonda, vaid hoopis skulptuuri. Ise ka ei tea, miks. Kui ma oleksin maali astunud, oleks see kool juba lõpetatud. Aga mõnele kohe meeldib elu raskeks elada.
Nad ei lase mind siit koolist minema enne kui ma olen ära raiunud oma kolm kivi, mis eelnevast aastast võlgu jäid. Kolm kivi, millega ma kohe üldse tegeleda pole tahtnud. Nii vastumeelne ja mõttetu näib mulle see tegevus. Eriti siis kui tulen Linnapi kontseptuaalse kunsti loengust või Kaire Nurga kaasaegsest kunstist vms. Mul oli võimalus maali üle minna, kuid ei teinud seda. Ma ei tea, kas põhjus oli julguse puudumises, laiskuses või milleski muus, aga nüüd on juba hilja.
Ja ikkagi pean ma saama skulptori hariduse. Kuid diplomitööle ei lasta mind enne, kui mul on need kolm kivi raiutud.
Parema meelega maaliksin, kui olen sunnitud samal ajal mässama kipsiga ja kõigi nende saja vormitükiga ja karkassidega ja makettidega ja ei tea millega. Skulptuur ei ole mu loomule omane, minus pole seda soont. Kuid tagasiteed pole ja rist tuleb lõpuni kanda.
Kasemaa narris mind ükskord, kui tema ees vingusin oma valiku pärast: "Loll oled! Kas sa siis ei mõista, milline kingitus see on? Kas sa siis ei näe, kui palju see sind arendab? Kui sa oleksid läinud maali õppima, oleksid nad su ära rikkunud. Sa oleksid uhkeks läinud ja hakanud arvama, et kunst peabki kergelt kätte tulema. Ei. Ainult läbi valu ja kannatuste sünnib kunst. Laiskuse pärast tahad sa maali minna! Mõtle, kui huvitav on tegeleda millegagi, mida sa ei oska. Katsetad ja avastad endas uusi tahke. Rableled ja mässad ja siis avastad eneses midagi täiesti uut ja ootamatut.
Ja kui sa nüüd skulptorina lõpetad, ja siis maalima hakkad, on maalikunst sinu jaoks palju põnevam, värskem, võimalusterohkem maa. Ja sa näed seda teisiti kui need, kellele on päevast-päeva ette söödetud, kuidas peab maalima. See muutub nende jaoks harilikuks. Ja niimoodi on nende iseseisev areng kärbitud. Näed, mina sain ka maalikunstniku hariduse, aga ma hakkasin hoopis skulptuure tegema. Sa ei kujuta ette, kui põnev see on!" No umbes nii.

Nojah. Oma valikut tuleb õppida armastama, nii absurdne kui see ka pole. Et sellest võitu saada. Mulle meeldib mõelda, et iga asi on juhtunud millegipärast. Et nii pidigi minema. Et raskused ja ekslemised kasvatavad vaimu, et vaenlasi tuleb õppida armastama. Et juhuseid ei ole, kuigi ma seda päriselt ei usu. Ma simuleerin usku saatusesse vaid seetõttu, et nii on kergem eluga edasi minna ja võtta vastu uusi kogemusi, nii halbu kui häid.