teisipÀev, 4. november 2008

Mul on tunne, et ma rabelen mudas. Ja seda seetÔttu, et ma neli aastat tagasi ei lÀinud maaliosakonda, vaid hoopis skulptuuri. Ise ka ei tea, miks. Kui ma oleksin maali astunud, oleks see kool juba lÔpetatud. Aga mÔnele kohe meeldib elu raskeks elada.
Nad ei lase mind siit koolist minema enne kui ma olen Ă€ra raiunud oma kolm kivi, mis eelnevast aastast vĂ”lgu jĂ€id. Kolm kivi, millega ma kohe ĂŒldse tegeleda pole tahtnud. Nii vastumeelne ja mĂ”ttetu nĂ€ib mulle see tegevus. Eriti siis kui tulen Linnapi kontseptuaalse kunsti loengust vĂ”i Kaire Nurga kaasaegsest kunstist vms. Mul oli vĂ”imalus maali ĂŒle minna, kuid ei teinud seda. Ma ei tea, kas pĂ”hjus oli julguse puudumises, laiskuses vĂ”i milleski muus, aga nĂŒĂŒd on juba hilja.
Ja ikkagi pean ma saama skulptori hariduse. Kuid diplomitööle ei lasta mind enne, kui mul on need kolm kivi raiutud.
Parema meelega maaliksin, kui olen sunnitud samal ajal mĂ€ssama kipsiga ja kĂ”igi nende saja vormitĂŒkiga ja karkassidega ja makettidega ja ei tea millega. Skulptuur ei ole mu loomule omane, minus pole seda soont. Kuid tagasiteed pole ja rist tuleb lĂ”puni kanda.
Kasemaa narris mind ĂŒkskord, kui tema ees vingusin oma valiku pĂ€rast: "Loll oled! Kas sa siis ei mĂ”ista, milline kingitus see on? Kas sa siis ei nĂ€e, kui palju see sind arendab? Kui sa oleksid lĂ€inud maali Ă”ppima, oleksid nad su Ă€ra rikkunud. Sa oleksid uhkeks lĂ€inud ja hakanud arvama, et kunst peabki kergelt kĂ€tte tulema. Ei. Ainult lĂ€bi valu ja kannatuste sĂŒnnib kunst. Laiskuse pĂ€rast tahad sa maali minna! MĂ”tle, kui huvitav on tegeleda millegagi, mida sa ei oska. Katsetad ja avastad endas uusi tahke. Rableled ja mĂ€ssad ja siis avastad eneses midagi tĂ€iesti uut ja ootamatut.
Ja kui sa nĂŒĂŒd skulptorina lĂ”petad, ja siis maalima hakkad, on maalikunst sinu jaoks palju pĂ”nevam, vĂ€rskem, vĂ”imalusterohkem maa. Ja sa nĂ€ed seda teisiti kui need, kellele on pĂ€evast-pĂ€eva ette söödetud, kuidas peab maalima. See muutub nende jaoks harilikuks. Ja niimoodi on nende iseseisev areng kĂ€rbitud. NĂ€ed, mina sain ka maalikunstniku hariduse, aga ma hakkasin hoopis skulptuure tegema. Sa ei kujuta ette, kui pĂ”nev see on!" No umbes nii.

Nojah. Oma valikut tuleb Ôppida armastama, nii absurdne kui see ka pole. Et sellest vÔitu saada. Mulle meeldib mÔelda, et iga asi on juhtunud millegipÀrast. Et nii pidigi minema. Et raskused ja ekslemised kasvatavad vaimu, et vaenlasi tuleb Ôppida armastama. Et juhuseid ei ole, kuigi ma seda pÀriselt ei usu. Ma simuleerin usku saatusesse vaid seetÔttu, et nii on kergem eluga edasi minna ja vÔtta vastu uusi kogemusi, nii halbu kui hÀid.

3 kommentaari:

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

mudas rabelemisest vÔivad huvitavad jÀljed jÀÀda - http://aapoilves.blogspot.com/2008/11/kelle-graffiti.html

ja nĂŒĂŒd on su sĂ”nakinnitus dĂŒsgraafiline - ma pean kirjutama sellise sĂ”na: virdual

Liska ĂŒtles ...

Aga - Ă€ra sis seda kolme kivi ĂŒksi ette vĂ”ta - kogu mingi kamp tĂ€iesti skulptuurivĂ€rgiga kokkupuutumata inimesi ja 1) korja neilt ideid 2) kaasa nad teostusse (ise juhendades, nagu Tom Soier planguvĂ€rvimist)ja asjad tekivad ise. Lisaks veel vĂ”iks lasta kellelegi sellest kollektiivsest skulptuuritegemisest lĂŒhike dokkfilm teha. Nii et - tee sellest protsessist miski muu, tee see vĂ€rk mĂ€nguliseks, nii et sa ei oota tulemust vaid mĂ€ngid ja vaatad pĂ€rast mis vĂ€lja tuli...

Kristina Viin ĂŒtles ...

Heh. AitÀh, Liska, lÔbusa idee eest.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.