Dao – kas tee, seadus, vool, rännak või kulg?

Tartu Ülikool

Dao – kas tee, seadus, vool, rännak või kulg?

Essee

Kristina Viin

Tartu 2018

Lao-zi´le omistatud taoismi alustekst “Daodejing” algab sõnadega: “kulgetav kulg on püsitu kulg nimetatav nimi on püsitu nimi nimetu on taevasmaa algus nimetatu on musttuhandete ema “ Linnart Mälli tõlkes või “Sõnades öeldud Tao ei ole igavene Tao; nimetatud nimi ei ole igavene nimi. Nimeta ilmamaa algus; nimega – tuhandete ema” Jaan Kaplinski tõlkevariandis. Niisiis, kui läheneda sõdivate riikide ajastul Hiina loodusfilosoofiast välja arenenud kulgemise õpetusele läbi keele vahendite, võib öelda, et dao (道), “tee”, on sõnades kirjeldamatu, see mõiste ületab keele piire. Siinkirjutaja võiks esseele lisada kasutatud kirjanduse, vormistada töö korralikult ära ning saata õppejõule puhtad valged lehed – see oleks aus ja mingis mõttes rohkem polekski tarvis, seletamaks dao´d, sest seda on võimalik elada, hõlmavalt läbi verbaalsete vahendite kirjeldada aga mitte. Ometi tuleb siikohal püüda analüütiliselt vastata, mis on dao, kas tee, seadus, vool, rännak või kulg. 

Nii sõdivate riikide ajajärgul elanud filosoofilise taoismi klassiku Zhuangzi (369 – 286 e.m.a) kui ka Laozi arvates oli dao miski seletamatu ja nimetamatu. Ometi püüdsid nad sellele tunnusjooni anda. Laozi jaoks oli dao ülim reaalsus, eristamatu tervik, kuuldamatu, nähtamatu, kõikidest olenditest sõltumatu, isetoimiv, piiritu, suur, igavesti tagasipöörduv, tsirkulaarses kosmilises protsessis. Zhuangzi jaoks oli dao eituse läbi kõneldes nähtamatu, kuuldamatu, ilma tegutsemiseta, vormita, võimetu saamaks omastatud. Jaatavalt kõneldes on dao tõeline, usutav, iseseisev, eksistentsi eelne, kõigi asjade ülim põhjus, ajas ja ruumis lõpmatu, valdav kõigis olemasolevais asjus. Põhiline vahe Laozi ja Zhuangzi dao mõistmises peitub lõputusest arusaamises. Kui Laozi arvates peab dao´l olema mingisugune algus, siis Zhuangzi meelest on ta igavene nii ajas kui ruumis, nii et ta võib lahti pakkida lõpmatult rikkalikke võimalikkusi. Laozi jaoks oli dao isemanifesteeruv ülim reaalsus, mis avaldab ennast võimalikkustes, eimiskisuses, olevas ja mitteolevas. Tema kosmogoonia järgi võimalikkustes avalduv dao manifesteerib ennast vastandustes: olevas (you) ja mitteolevas (wu), yin´is ja yang´is, liikumises ja puhkuses jne. Zhuangzi leidis, et keel piirab kosmogooniast rääkimist, selle mõistmine on sõltuv keele võimalustest ja piiratusest. Nõnda on dao kõneldamatu, kuna on lõpmatu ja kõiki asju ületav. Samamoodi sõltuvad teooriad dao´st kui asjade esmapõhjusest või selle puudumisest suuresti keele võimalustest (I.Cua; Shen 2003: 210).

“Taoism on iidne filosoofiataditsioon ja religioosne uskumus, mis on sügavalt juurdunud Hiina kommetesse ja maailmavaatesse. Taoism kõneleb taost. Dao (道) tõlgitakse enamasti “teeks”. Ometi pole kerge öelda, mida see “tee” täpselt tähendab. Tao iseenesest kujutab endast universumi ülimat loovat printsiipi, milles kõik asjad on omavahel seotud” (bbc.co.uk). See on hiina filosoofia kõige põhimisem termin, mis tähistab ülimat reaalsust, tõde, meetodit ja kõigi asjade tuuma. Kuid mida peetakse sõnasõnaliselt silmas, kui kõneldakse dao´st kui “teest”? Vastus on, et viis, kuidas asjad liiguvad ja sündmused toimuvad, põhjustavad või määratlevad selle, mis nad on või milleks nad saavad. Selle tee tähenduses on ka inimlik aspekt – tee, mille inimesed kõndides loovad (202). “Etümoloogiliselt tähendab hiina sõna “dao” teed, millel (käies) inimene saab välja töötada suuna ja samuti teekonna välja” (I.Cua; Shen 2003: 356).

Dao´d kui “teed” võib mõista mitmel viisil: 1. Dao on looduse tervik ja terve universum. Dao mähib endasse looduse kui terviku ja loob looduse kui terviku. 2. Dao on seega protsess, milles terve loodus ennast manifesteerib ning protsess, milles ja mille läbi asjad on loodud ja sigitatud ning loodus avaldatud. Protsess on tee ja tee on protsess. 3. Dao on muutusteprotsessi ja asjade loomise päritolu ja allikas. Päritollu ja algallikasse suhtutakse kui lõpmatusse ning selle generatiivsesse väesse kui ammendamatusse. Seega dao on loov jõud, mis loob “jõusse jätvalt”, (väesolevalt) ja loomise läbi hoiab alal. 4. Kuna dao kehastab teed või viisi, kuidas asju luuakse ja viisi, kuidas sündmused muutuvad, saab see esindada seadusi, piiranguid või saatust – millele asjad peavad alluma ja mida järgima. 5. Kuigi see ületab aega ja ruumi, jääb dao asjades tervikuna konkreetsesse/tajutavasse kohalolekusse/juuresviibivusse. Selle iseloomustuse põhjal võib öelda, et dao´l on nii ontoloogilised kui kosmoloogilised omadused ning need läbistavad üksteist. See on ontokosmoloogiline filosoofia või lihtsalt, dao ontokosmoloogia (I.Cua; Cheng 2003: 203).

“Xici kommentaaris Yijing´le, (Muutuste raamatule), mis kujunes välja sõdivate riikide perioodil, kirjeldatakse yi (muutus) dao´d selgesõnaliselt kui “yin´i ja yang´i vaheldumist ja vahetust. Yin´i ja yang´i kirjeldatakse erinevates kohtades kui puhkust ja liikumist, pehmust ja resoluutsust, tumedust ja heledust, sulgumist ja avanemist. Kui muutuse protsessi nähakse kui asjade moodustumist ja transformatsiooni, siis yin´i ja yang´i vaheldumine ja vahetumine peaks olema reaalsuse loovad tegutsemised. (Ibid.). Taiji (suur ülim), esindades loova muutuse allikat, on see, mis paneb yin´i ja yang´i esile tõusma. Taiji dao´na on reaalsuse allikas ja dao on taiji´na kui reaalsuse protsess. Kuid mis on reaalsus? Sellele saab vastata yi (muutuse) dao terminites: “Spirituaalsel/vaimsel ei ole asukohta ja muutusel ei ole substantsi.” See tähendab, et reaalsust kogetakse lihtsalt kui muutuse protsessi ja pole midagi, mis oleks lõppkokkuvõttes muutuse substantsina identifitseeritav (Ibid. 203).

Tulles aga 5. sajandist e.m.a pärineva “Daodejing´i” juurde, kõneleme vaatest, mis põhineb “dao muutusel” (dao zhi yi), mis on eristatav Yijing´ist, mis põhineb “muutuse dao´l” (yi zhi dao). “Daodejing” keskendub esimest korda dao`le kui filosoofilise diskursuse substantsile. Ükski kirjeldus ei suuda dao´d kinni püüda. See ületab kõike ja pole identifitseeritav millegagi maailmas. Ses mõttes on dao mitte-asi, teispool meie kontseptualisatsiooni või piiritlemist (Ibid. 203). Meie keel või mentaalsed kontseptid ei ole võimelised haarama reaalsuse allikat ja essentsi, sest osutav või kontseptuaalne mõtlemine põhineb demarkeerimisel ja piiritlemisel, mis omakorda põhinevad esemestamisel või objektidel ja välistavad terviklikkuse ning enesereflektsiooni (Ibid. 204). Laozi ontokosmoloogias “Daodejingis” on dao taeva alguse algus, maa, ja maailma asjad. Kuna dao jääb tabamatuks keelele, see eelneb taevale ja tegelikkuste täielikkusele kui kõikükssus. Laozi kasutab ületava, maailmast sõltumatu , kuid paindliku ja igiloova dao väe kirjeldamiseks sõna “tühjus” (wu). Aga see ei tähenda, et dao oleks eimiskisus taandumise ja regressiooni mõttes. “Tühjust” on pigem ette kujutatud oletatava lõputu ja lõpmatult mitmesuguse loomevõimena, mida Zhuangzi hiljem viimistleb (Ibid.). Teine oluline “Daodejingi” panus on dao dialektika käibelevõtt selles mõttes, milles me näeme, kuidas asjad dao´st tulenevad, kuidas nad edenevad dao´s ja kuidas nad dao´sse naasevad (Ibid.).
Zhuangzi käsitluses on dao rohkem eristatud, isikupärastatud, eripäraseks tehtud. Ta keskendub dao´le kui loodusele kulgemistes ja asjadele üleminekutes. Ta kõneleb dao´st konkreetsetes asjades nagu näiteks liivas ja sõnnikus. Asjade hulgas valitsev dao (dao tongyu yi) võimaldab Zhuangzi´l kõnelda “teadlikkusest kalade õnnelikkusest” oma kuulsas kõneluses loogik Hui Shi´ga Qiwulun´is. Inimese meel on mitte ainult võimeline olema teadlik looduses esinevate olendite tunnetest, kuid ka mõistma asju läbi dao vaatepunkti ning käituma maailmas kantuna dao vaimust. Selleks, et olla kooskõlas dao´ga, peab inimene ületama oma kalduvust asju kontseptualiseerida ning vabastama ennast eelarvamustest, emotsioonidest, loogikast ja vaidlustest. Tõeline teadmine tuleb emotsioonide ja teadmiste ületamisest. Selles mõttes kõneleb Zhuangzi dao´st kui meeleseisundist, mida chan-budistid kirjeldaksid kui “valgustumist” või “ärkamist” (wu) (Ibid.). Inimene peab saama “tõeliseks inimeseks” (zhenren), et omada tõelist teadmist (zhenzi). Dao´ga kooskõlas olemise mõttes võib rääkida dao´st kui teest ka kui qi (eluenergia, hinguse, materiaalse väe) liikumisest.

Vahepeatusena võtaksin dao kui “tee” tähenduse kokku: see tähendab nii ülimat reaalsust, protsessi, kõikide asjade algallikat, väge, potentsiaalidest tulvil tühjust, vaatepunkti elule, teatavaid tehnikaid ning samuti täiuslikku harmoonilist maailmas olemise viisi. Linnart Mäll on tõlkinud “Daodejingi” “Kulgemise väe raamatuks”. Dao tähendab ka inimese kulgemist, täiusliku inimese väekat kulgemist maailmas dao´ga kooskõlas. Eestikeelses Wikipedia´s on dao erinevad aspektid selge tabelina lahti mõtestatud (ilmselt läbi lääneliku filosoofia mõistmise): “Kosmoloogiliselt: kogu universumi algus,

ontoloogiliselt: kõik olemasolev,

teoloogiliselt: kõikjalviibiv jumal,

füüsikaliselt: ühendväli,

psühholoogiliselt: puhas teadvus,

eetiliselt: õige käitumine,

pragmaatiliselt: tulemuslikkus jne“ (Wikipedia).

“Hiinalik analoog lääne väljendile „tõeotsing” on „tee (dao) otsing”. See on ka nii tõeni (tee) viiv meetod (tee), kui selle otsimise meetod (tee). Seejuures ei taotleta niivõrd teadmist (elust), kuivõrd oskust (elada). Tegu pole teoreetilisuse vaid praktilisusega. Seetõttu pole dao teadmine, vaid juba teoks saanud oskus (osavus). Dao on taoistidele teatud määral sünonüümne sõnadega fang (meetod, kunst) ja fa (seadus).

Taoismis on kokku seotud kolm dao olulist tähendust:

1. kulg (dao kulgemisena; n-ö oleva elava tõena)
2. kulu otsimine (dao teelolekuna kuluni)
3. kuluni viiv tee (vahend) (dao teena-vahendina, õpetusena)

Näiteks „Daodejingi” esimest lauset (dao ke dao fei chang dao) saab paljude muude võimaluste hulgas lugeda ka:

Tee kulgemiseni pole püsiv Kulg. (Teel teelolemine pole püsiv Kulg.)” (Ibid.)

Laozi dao – idee tekkis lahendusena sotsiopoliitilisele ja spirituaalsele kriisile. Tema arvates elas tollane ühiskond korratuses. Probleemid olid põhjustatud valitsejate poliitilisest võimuahnest domineerimisest, mis häiris ja moonutas inimeste loomulikku suhtlust loodusega, teiste inimestega ja dao´ga. Inimesed rabelesid võimu ja sotsiaalse positsiooni pärast, madalat päritolu meestest võisid saada kõrgametnikud. See tasakaalutus põhjustas ka sõdu. “Kui dao ei ole maailmas valdav, peavad sõjahobused sigima piirialadel.” kirjutas ta Daodejingis. Kuid Laozi polnud pelgalt sotsiaalkriitik, ta kritiseeris ka ideoloogiaid, eriti konfutsianistlikku eetikat. Tema implitsiitne, varjatud sisekõne oligi suunatud põhiliselt konfutsianismi kriitikale (I.Cua; Shen 2003: 207). Laozi kritiseeris põhiliselt igasugust domineerimist, mille läbi inimesed kaotasid ühenduse dao´ga ja tegudest kadus “dao´st välja purskuv spontaanne loomingulisus”. Konfutsianistlik filosoofia lõi tema jaoks kunstliku ja ebaloomuliku olemise, liiga antropotsentrilise eneseteadvuse. Sotsiaalne korratus ja kommertslik tsivilisatsioon oli tekitatud himurate ihade ja kalkuleeriva intellekti läbi, aga Laozi arvates olid inimeste südamed kallutatud hoopis vabaduse ja loomingulisuse poole ning soovisid olla emantsipeeritud igasugustest (ebaloomulikest) sundustest ja tõketest. Ühesõnaga nägi Laozi, et konfutsianistlik eetika ei olnud adekvaatne lahendus tolleaegsete ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Ta leidis koguni, et konfutsianislik ideoloogia ise oli inimeste dao´st eemaldumise tagajärg (I.Cua; Shen 2003: 208).

Dao mõiste oli Hiina intellektuaalses ajaloos originaalne selles mõttes, et ta asendas traditsioonilise ja eriti konfutsianistliku taeva (tian) mõiste kui ülima reaalsuse printsiibi dao´ga. Tian tähistas konfutsianismi tuummõistena nii ülimat reaalsust, isiklulist Jumalat või kõrgeimat printsiipi. Kuid Laozi (ja Konfutsiuse) aegsete inimeste jaoks oli raske uskuda naiivselt mingisse erapooletusse isikulisse Jumalasse või kõrgeimasse moraalsesse printsiipi, mis võiks osutada õiglust või leevendada inimeste lõppematuid kannatusi. Seega otsustas Laozi seletada lahti ja tõlkida tian´i “looduseks”, paigaks või positsiooniks, kus kõik asjad ilmuvad (tiandi) ning looduse seaduseks, loodusseaduseks (tiandao). Laozi nägi kõike seda kui tuletatud dao (ülima reaalsuse) manifestatsioone. Suhe dao ja inimese vahel asendas traditsioonilise antropotsentrilise ja humanistliku suhte taeva ja inimese vahel. See tõi kaasa fundamentalistliku muutuse iidse Hiina metafüüsikas ja filosoofias. Samamoodi asendas Laozi ka konfutsianistliku mõiste xing (inimloomus) de´ga. Ta integreeris idee inimloomusest globaalsesse mõistesse, mis tähendab kõigi asjade spontaanset loomust. De esindas iga olendi dao´st sigitatud spontaanset voorust eneseeristusprotsessis (Ibid.). De jäi iga olendi sisimaks konstitutsiooniks, pärast seda, kui see oli eristunud “tohutusse hulka asjadesse” ning alles jäänud sinna kui spontaanne voorus (Ibid.). Kui Konfutsius oli õpetanud: “Mida taevas edastab inimesele, seda kutsutakse inimloomuseks (xing). Laozi oleks öelnud pigem, et see, mille dao annab olenditele, on nende voorus, de. Konfutsianistlik valem oli antropotsentriline ja humanistlik, kuigi see tunnistas tian´i kui inimese ontoloogilist alust. Daoistlikus valemis polnud midagi antropotsentrilist või humanistlikku. See võttis kõigi olendite spontaanset voorust kui vajalikku vahendajat dao ja inimese vahel. Seega pidi inimene märkama seda seost või ühendust kõigi asjadega. Laozi ütles: “dao loob need. De edendab, kasvatab nad üles. Mateeria annab neile füüsilise vormi. Asjaolud ja kalduvused teostavad neid. Inimesed ja asjad jagasid sama metafüüsilist struktuuri ja sama saatust. Inimene ei tohiks domineerida teiste olendite üle ega neid ekspluateerida kui vahendeid või objekte. Selle asemel peaks neid kohtlema kui vahendajaid inimese ja dao vahel. Nõnda on daoistlik voorus väga erinev konfutsianistlikest moraalsestest väärtustest nagu ren, yi ja li. Laozi arvates peab tark saavutama dao´st tulenenud spontaanse vooruse, mis jõuaks kõigi olenditeni. Laozi kutsus seda ehedat targa saavutatud voorust “südame põhjast tulenevaks vooruseks”, “igaveseks vooruseks”, “ülimaks vooruseks” ja “suureks vooruseks” (Ibid. 209).
Nii Laozi kui Zhuangzi püstitasid idee täiuslikust inimesest, teatava paradigma. Nad kõnelevad “targast”, “ülimast inimesest”, “ehedast inimesest”, inimesest, kes säilitab oma loomuomase natuuri. Mõlema jaoks kujutas täiuslik inimene endast dao inkarnatsiooni. Laozi mõistis kõrgeimat voorust kui (inimese) saavutamist totaalset ühendust dao´ga ning selle spontaanse, loomuliku loomevõime jagamist. Ta iseloomustas seda voorust kui kõikesülelevat, süütut, lihtsat, algupärast, suuremeelset ning ennastunustavat. Dao kehastas ennast ise, avaldudes targas inimeses. Tark, kuigi olles inimene inimeste seas, oli ületanud kõik inimlikud nõrkused ja isekuse, sai üheks dao´ga ja realiseeris nõnda kõrgeima vooruse loomulikus vabaduses ja rüvetamatus lõpmatuses. Tark teadis, kuidas saavutada armastuse maailma ja austust, andes end suuremeelselt maailma heaks. Laozi lõi pildi lapsest, iseloomustamaks (täiuslikku) taoistlikku paradigmaatilist indiviidi. Tark polnud oma olemuselt mitte laps, vaid justnagu laps, kelle voorused sarnanesid lapselikele headele omadustele. Ta kasutas “last” metafoorina. “Tark käitub nagu ta oleks laps, kuigi ta loomulikult pole seda. Last ilma spirituaalse edasijõudmiseta ei saaks targaks kutsuda.” (Ibid. 211). Zhuangzi “täiuslik inimene” oli mõnevõrra mitmekülgsem. Tema autentse dao´ga kooskõlas elava inimese spirituaalsed saavutused hõlmasid endas nii sotsiaalset käitumist kui eneseharimist: “Ehe inimene ei sõitnud üle nõrgast, ei seljatanud neid brutaalse jõuga, ei koondanud enda ümber nõuandjaid. Seega ei andnud läbikukkumine põhjust kahetsuseks ega edu põhjust eneserahulduseks. Ja nõnda võisid nad kõrgustesse tõusta värisemata, astuda vette märjaks saamata, minna läbi tule kuuma tundmata. See on sedasorti teadmine ja tundmine, mis jõuab dao sügavuseni” (Ibid.). Zhuangzi kirjeldas eheda inimese enesekontrolli, mis saavutati läbi hingamispraktikate. Enesekontroll vähendas ihasid selle punktini, kus inimene võis seda valitseda isegi teadvusetus olekus, kuni selle määrani, et tal polnud neid ka süües ega unenägudes. Ehe inimene ületas kõik elu ja surma sundused ja tõkked ning järgis sünni ja surma loomulikku rütme täielikus spirituaalses vabaduses. Siiski, kuigi dao võib inimeses manifesteeruda, ületab ta igat inimest, isegi täiuslikku (Ibid.).
Nii Laozi kui Zhuangzi lõid “elupraksise” idee Konfutsiuse moraalipraksise asemel. Zhuangzi järgi, kes seda ideed arendas, algab elupraksis kehaliste ja spirituaalsete funktsioonide ühendamisega meditatsioonis. Läbi loomuliku hingamise puhastub hing või vaim selle määrani, et teadvus selgineb ning sellest saab metafüüsiline peegel ja intuitsioon kõigi asjade loomusest, essentsist tekib läbi nende “olla laskmise”: Siis, lõpuks, läbi müstilise passiivsuse, saab inimene ühendusse dao´ga. Dao´ga ühtesulandumine on “kosmilise energia orgaanilise akumuleerumise efekt”. Teisest küljest, näiteks suremine on kosmilise energia hajumise efekt. Elamine ise, olla võimeline füüsilist kuju võtma, on nauditav eksistentsi aspekt, kuid see ei tähenda, et surm oleks kahetsusväärne. Meele avatus peab viima ülima harmooniani, see ei tohi olla kuidagi tõkestatud elu ja surma eristusse klammerdumise läbi. Zhuangzi järgi peaksid inimesed järgnema kosmilistele rütmide loomevõimele selle asemel, et rakendada endid ainult konkreetse eksistentsivormi külge. Inimkehasse sattumise haruldus ei tähenda veel, et see oleks ülim olemise vorm. Zhuangzi arvates on kõik elavad olendid ontoloogiliselt ühtsed. Seega pole ka eristust ülla ja õela, õige ja vale, ratsionaalse ja tundliku vahel. Tema mõistujutt Zhuang Zou´st ja liblikast, kus tark liblikaks saanuna on vaba ja graatsiline, uitav ja looduses mänglev, sümboliseerib kuldset aega, mil inimesed olid veel loodusega ühenduses. Vaba, graatsiline eksistentsi stiil ületab kõik eristused ning naaseb algsesse ühendusse dao´ga. See ongi tee (Ibid. 212).

“Tao on määratlematu. Lao Tzu “Tao Teh Ching´is” on lõik, mis ütleb: “Inimene, kes tunneb Tao´ , sellest ei räägi”. // Kirjanduslikus, kitsas mõttes tähendab Tao teed või rada. Kirjanduslikus tähenduses on Tao tee Washingtonist Atlantisesse minekuks või teekond sünnist surmani. Sügavam tähendus, nagu Tao ise, tuleb leida ridade vahelt. Saladus paljastub osaliselt, kui me heidame kõrvale kõik, mis ei ole see, ja avastame selle seaduspärasused” (Lowenthal, 2004: 90). “Taeva ja maa Tao ning inimese Tao tundmaõppimine nõuavad väga erinevaid protsesse. Taeva ja maa Tao saavutamiseks on vaja esmalt vabaneda õpitust, sellest, mis blokeerib chi´d: kehalisest pingest, ego käsklustest ning hirmust. Meil on vaja õppida usaldama ning omaks võtma seda tarka, kristallselget last meie hinges, kes juba praegu on üks taeva ja maa Tao´ga. Inimese Tao on meelteväline ja keeruline, kuna see hõlmab mitte niivõrd kõiketeadvat hinge kui illusioonidest tulvil mõistust ja ego. See protsess nõuab teadmiste omandamist maailma kohta. Lao tzu ja Konfutsius väidetavalt kohtusid nind Konfutsius tunnistas pärast seda, et tema õpetus ei laiene Lao tzu´le, kuna “Lao tzu on draakon”. Selle kohtumise looga seoses selgitas professor, et Lao tzu õpetuse järgimiseks peab inimene elama üksinda mäetipus. “Maailmas elamiseks on vaja tunda inimese Tao´d” (Ibid: 164).

Kas dao on tee, seadus, vool, rännak või kulg? Võiks öelda, et selles küsimuses on tegemist mitmetähendusliku, ehk isegi paljutähendusliku sõnamänguga, mille sisu on lihtne, kuid mitte kergelt sõnasessepandav. Näiteks ülal tsiteeritud Wolfe Lofenthal´i tai chi´st ning professor Cheng Man-chingi õpetustest kõneleva teose “Siin ei ole saladusi” põhjal võiks dao´st rääkida üheaegselt kui maailma, looduse seadusest, milles harmooniliselt tai chi´d harjutades ning “jumalikku” ühtsust ülima reaalsusega püüeldes, “toimimata toimides” kulgeda, harjutades läbi elu rännata, käia dao teed. Ja dao on vool, mis maailmas kulgeb ja teiseneb, millest kõik on tulnud ja kuhu kõik suubub. Võiks öelda, et tegemist on ka teatava mõtte- vooluga, kui minna sõnadega mängimisega edasi. Analüüsiga läbi keele võiks rääkida dao , taoismi sisestest vooludest, religioossest taoismist, neo-daoismist, sünkretistlikest arengutest seoses budismi ja konfutsianismiga ning keskaegsest müstikast ja alkeemiast taoismis, kuid see pole siinkohal oluline.

Kõrvutades taoismi kristliku teoloogiaga või kõneldes selles keeles, oleks dao kristliku lääne inimese jaoks lihtsasti lahtiseletatav. Dao on justkui jumalik alge, Jumal, olgugi nimetu, mittepersonaalne, ta on kõigi asjade algus ning lõpp. Ta on transtsendentaalne, aga ka siinpoolne, ta on elav ja toimiv, teda on võimalik kogeda läbi teatavate meeleseisundite kultiveerimise, ta on justnagu “armastuses viibimine”. Nii nagu me ütleme, et “Jumal on armastus”, on dao´s kulgemine olemine armastuses. Seejuures on ta nimetamatu nii nagu pole võimelised hõlmavalt kirjeldama Jumalat, samuti on “Jumalas elamine” püsitu, see nõuab pühendumist, nõnda nagu “kulgetav kulg on püsitu kulg”. Võiks öelda, et dao on nagu Püha Vaim, aga ei ole ka. Siiski pole see võrdlus õige ega ammendav. Dao on ka meetod, toimimise viis ja asjade tuum ning igavesti väesolev protsess, mis manifesteerub läbi vastanduste. Lisaks pole ta ainult “looja”, vaid tervikuna ka loodu, loodus ise. Ta on ülim reaalsus, olev, mis on samal ajal protsess, püsitu, pidevas muutumises. Selleks, et inimene võiks dao´d mõista ja kogeda, peab ka tema olema dao´ga harmoonilises paindlikus ja maailmale avatud protsessis. Dao on ka seadus, viis, kuidas asjad muutuvad ja luuakse. Reaalsus, mis on samas muutuse protsess, kuid see pole substantsina identifitseeritav. Tuleb eristada taeva ja maa dao´d – see ülim, mis loob ja nähtamatuna liigub ning inimese dao´d, oskust kulgeda. Dao on kulg ise, kulgemise algallikas, kulu jõudmiseni viiv tee ning seadus, õpetus sellest, kuidas kulgeda.

Kokkuvõtteks, kui küsida, kas dao on tee, seadus, rännak või kulg, võib vastata, et ta on need kõik ja samas ei ole ka. Sellele on võimatu kõikehõlmavat vastust anda. Dao on maailma toimimise printsiip. selle alusprintsiip, printsiip, kuidas asjad maailmas toimivad ning printsiip, kuidas harmoonilises ideaalis asjad, st inimene maailmas toimima peaks. Taoism on monistlik usund, milles puudub isikuline Jumal, ta ei kõnele sellest. Dao on kulg ja kulgemine on dao. Taoism põhineb püsituse filosoofial ning ülistab üle kõige sundimatut ja loomulikku, nii elusse kui surma klammerumatut loodusega kooskõlas elamist. 

Kasutatud kirjandus:

I. Cua, Antonio, S. Encyclopedia of Chinese Philosophy. New York, Routledge, 2003.

Lowenthal, W. Siin ei ole saladusi. Tallinn, Varrak, 2004.

Kaplinski, J. Laozi. Daodejing. Tallinn, Vagabund, 2001.

https://et.wikipedia.org/wiki/Dao

http://www.eao.ee/tekstid/klassika/daodejing/

http://www.bbc.co.uk/religion/religions/taoism/