Üks üsna üldistav kokkuvõte huvitaval teemal kooli tarbeks

Jaapani enesetapud

Kristina Viin

Klassikalisest antropoloogiast on tuntud häbi- ja süükultuuride eristus. “Lühidalt väljendudes seisneb nende kahe kultuuri erinevus selles, kuidas käituvad inimesed olukorras, kus avalik arvamus ning inimese enda teadmine või usk mingi teo (eelkõige pahateo) kordasaatmise osas lähevad lahku. Süükultuuri juured lähevad tagasi universaalse moraalse mõõdu idee tekke juurde Vana-Kreeka kuldajal, kuid oma tänase sisu sai see seoses kõiketeadval ja -nägeval ainujumalal põhineva religiooni levikuga läänemaailmas. Selle puhul tunnevad inimesed end oma tegude või tegematajätmiste eest vastutavatena ka siis, kui keegi teine neist midagi ei tea. Häbikultuuris on määravaks aga eeskätt see, mis on avalikult ilmsiks tulnud. Kui süükultuuri puhul otsitakse andestust ning võimalust tehtud halva heastamiseks, siis häbikultuuris pigem õigustust ja kaassüüdlasi. Süükultuuris on oma eksimuse tunnistamine moraalse inimese üks olulisi tunnuseid, mis ühtlasi annab võimaluse ka lunastuseks (klassikaliseks selle mehhanismi näiteks on kristliku pihi, patukahetsuse ja lunastuse progressioon). Häbikultuuris seevastu ei ole pahateo tunnistamisest midagi head oodata, see toob ainult häda ja piinlikkust – ja seega on parem, kui ebameeldivatest asjadest võimalikult vähe räägitaks” (Jüristo, T. 2012).

Eestis ja paljudes Lääne ühiskondades valitseb süükultuur. Jaapanis seevastu, kus isiklik või perekonna au ja avalik arvamus on kõige tähtsam, valitseb selgelt häbikultuur. Siit edasi püüab siinkirjutaja leida vastuseid küsimustele, mis on peamised enesetappude põhjused; miks on Jaapanis suitsiid võrreldes kristliku Euroopaga suhteliselt tolereeritud ning kuidas ja kas on näiteks budistlik filosoofia mõjutanud jaapanlaste suhtumist enesetappu. Kuidas suhtub budism enesetappu võrreldes kristlusega? Mille poolest erinevad tänapäeva enesetapud Jaapanis feodaalajast pärinevast seppuku´st?

Sissejuhatuseks püüan kirjeldada olukorda Jaapanis täna. Viimase 14 aasta jooksul on Jaapanis toimunud 30 000 enesetappu igaaastaselt. (The Diplomat). Wikipeedia andmetel (Suicide in Japan) on suitsiidist saanud üks põhilisi sotsiaalseid probleeme. Teiste riikidega võrreldes on suitsiidimäär Jaapanis kõrge. 2014. aastal tappis end keskmiselt 70 inimest päevas, suur enamus neist olid mehed. Viimastel aastatel on määr tõusnud. Peamised põhjused on töötus, majanduslik surutis ning sotsiaalsed surved. “Olles silmitsi valikuga olla kestvalt tagakiusatud, türanniseeritud või suheldes teistega suures stressis, lõpetab märkimisväärne number jaapanlasi oma elu. Tõepoolest, Jaapanis nähakse enesetappu, koos tagakiusamisega, kui ühte peamist sotsiaalset probleemi riigis” (The Diplomat).

2007. aastal väljastas Jaapani valitsus enesetappude vastu võitlemiseks üheksaastmelise plaani, “Suitsiidivastase valge raamatu”, mille eesmärk on edutada enesetapu juurmiste põhjuste uurimist ja väljaselgitamist, et neid ennetada. Vaatamata kõigele võib siiski öelda, et suitsiid on Jaapanis kultuuriliselt tolereeritud ning enesetappu nähakse tihti kui pigem moraalselt vastutustundlikku tegu (Wikipedia).
Kultuurilise tolerantsi juured suhtumises suitsiidi pärinevad feodaalajast, mil sõdalase ausurma seppuku´d nähti kui austusväärset ja õigustatud käitumist näiteks läbikukkumise või vältimatu sõjalise kaotuse olukorras. Seppuku juurde kuulus harakiri, kõhu mõõgaga lõhkilõikamine. Nii vabanes samurai hing vaenlase üle ja välditi autut surma vaenlase käe läbi. “Samurai au oli tähtsam kui elu ja paljudel juhtudel oligi enesehävitus mitte pelgalt õigus vaid pigem ainus õige tee. Autus ja lüüasaamine olid heastatavad sooritades seppuku´d või harakiri´t. Seda võidi ka sooritada pärast isanda surma, näitamaks oma austust tolle vastu, või siis protestina isanda ebaõigluse vastu”(estoniannyingmaencyclopedia). “Lootusetus olukorras peaks Jaapani sõdalane end tapma oma viimase käsigranaadiga või sööstma relvitult vaenlasele vastu massisuitsiidi rünnakus. Aga ta ei tohi alla anda. Isegi kui ta oleks haavatud ja teadvusetuna vangi võetud. Ta ei saaks enam Jaapanis oma pead püsti hoida, ta oleks häbistatud, ta oleks “surnud” oma varasema elu jaoks”(Benedict 1947: 38).

Üks olulisi kultuurilise tolerantsi tagamaid peitub amae – kontseptsioonis (Wikipedia). Algselt tähendab see ema ja lapse vahelist hellitlevat sõltuvussuhet, laiemalt aga sõltuvust autoriteetsetest figuuridest, harmooniataotlust inimeste vahel ühiskonnas, nii nagu vanemad suhtlevad lastega perekonnasiseselt. See on “vajadus olla teistest sõltuv ja olla teiste poolt aktsepteeritud. Lõpptulemusena võib see viia hapra enesekontseptsioonini ja suurenenud tõenäosuseni surra läbi suitsiidi, kui tuntakse ennast võõrandununa”(Wikipedia). Kõige tähtsam näib olevat teiste arvamus.

Kohe teose “Krüsanteem ja mõõk” sissejuhatuses kirjutab Ruth Benedict: “Mõlemad, nii mõõk kui krüsanteem on osa pildist. Jaapanlased on ülimal moel mõlemat, agressiivsed ja mitteagressiivsed; militaristlikud ja esteetilised; põlglikud ja viisakad; jäigad ja kohanemisvõimelised; allaheitlikud ja solvunud, kui neid kamandatakse; lojaalsed ja reetlikud, vaprad ja ujedad, konservatiivsed ja vastuvõtlikud uute moodide suhtes. Nad muretsevad kohutavalt selle pärast, mida teised inimesed neist arvavad” (Benedict 1947: 2). Üks suuri suitsiidi põhjuseid ongi just avalikkuse ees häbistatatud saamine või naerualuseks jäämine. Meile, lääne inimestele võivad need põhjused tunduda totrad. “Näiteks on rida koolijuhte, kes on sooritanud suitsiidi põhjusel, et koolis on tulekahju puhkenud” (Benedict 1947: 15).

Teised olulised mõisted on giri, (moraalne) kohus ja gimu, selle täideviimine. “Kohustus, mis kerkib esile sotsiaalsest läbikäimisest teise inimesega. Sellel on palju nüansse. Näitena loobutakse tihti oma tõeliste tunnete järgi käitumisest giri nimel, et teha seda, mis oleks väliselt õige (academic.csuohio.edu). Giri pärineb feodaalajast, “seda ei tuleks niiväga mõista kui feodaalset ülevaltpoolt pealesunnitud moraali, vaid pigem traditsionaalset auteadlikkust ja väärikust kellegi motiivides ja sotsiaalses teadlikkuses inimsuhetes.” Giri´t on raske saavutada, sest tihtipeale on see konfliktis ninjō ´ga, inimlike tunnete, eriti armastusega. Nõnda on tihti surdud läbi shinjū, armastajate ühise kokkuleppelise enesetapu läbi, et realiseerida oma keelatud armastus tulevases elus. Selles on budistlike elemente (britannica.com). (Nt Amida buddha kultus – K.V). Giri on see, “mida on kõige raskem kanda,” kirjutab Ruth Benedict. Ja see tuleb tagasi maksta. Giri ei ole tulnud hiina konfutsianismist ega ka budismist, see on Jaapani täitsa oma kultuuriline kategooria (Benedict 1947: 133). Giri viib edasi uue olulise faktori – nime puhtuseni. Reputatsioon on oluline. Näiteks võib uue aasta alguses maksejõuetu võlgnik end tappa ainult oma nime “puhastamiseks” (Ibid. 145).

“Suitsiid, kui see on korralikult tehtud, puhastab jaapanlaste uskumuste kohaselt nende nime ja taaskehtestab tema mälestuse. Ameerika suitsiidi hukkamõist teeb enesehävituse ainult lootusetuks meeleheitele allumiseks, aga Jaapani austus selle (suitsiidi) vastu laseb sel olla auväärne ja eesmärgipärane tegu (Ibid. 166). Ruth Benedict kirjutab, et jaapanlased lausa armastavad suitsiidi teemat. Kui ameeriklased mängivad (nt filmides) kuritegude motiiviga ja saavad sellest naudingut, siis jaapanlastel on selleks enesetapud (Ibid. 167).
Muidugi, vanasti ei olnud suitsiid nii masohhistlik, kui see on Jaapanis tänapäeval. Samurail ei olnud tihti valikut, ta lihtsalt oli sunnitud end tapma, surm oli kindel. Tänapäeval kujutab suitsiid Jaapanis inimese vaba valikut. Tihti pöördub inimene pigem iseenda vastu, kui tapab teise. Feodaalajastul sai inimene enesetapu läbi võidu vaenlase üle, talle jäi vaprus ja au.

Kuigi Jaapan on üks budistlikemaid maid, ei ole jaapanlaste eetika iseenesest budismist niivõrd mõjutatud, pigem vastandub Jaapani eetiline kood budismile. Jaapanlased ei mõista hukka eneserahuldust, isiklikku rahulolu. Nad ei ole puritaanid. Nende arust on füüsilised naudingud positiivse värvinguga ja need on väärt viljelemist. Naudinguid lausa otsitakse. Siiski hoiab see kood jaapanlasi suure pinge all ja naudinguid õpitakse samamoodi kui kohustusi (Benedict 1947: 177).

Üks kummaline asi, mida Lääne inimesed jaapanlaste juures on märganud, on nende lapsepõlve idealiseerimine. See annab eluvaatele teatava duaalsuse. Lapsepõlve vaadeldakse kui kaotatud õnneaega, mil ei tuntud veel häbi. Nad ei pea maalima eneste jaoks pilti tulevasest Taevariigist, nende jaoks jääb see minevikku. Nii on neil lihtne ehitada oma eetika alused ekstreemsetele “Buddha-seemne” tõlgendustele, mis on kõigis olemas ja mille järgi võib igaühest saada surmajärgselt kami. See annab neile agressiivse enesekindluse. Nii on nad valmis ette võtma iga töö, ka selle, mis neil vahest isegi üle jõu käib. Nii nad võivad astuda julgelt oma valitsuse vastu ja tunnistada seda läbi enesetapu. Nad on võimelised isegi massiliseks suurushullustuseks (Ibid. 286). Kuid kui nad saavad 6-7-seks, peavad lapsed hakkama seisma silmitsi võimaliku häbiga, nende vanemad pöörduvad nende vastu, kui nad eksivad. Pealepandud surve on möödapääsmatu. Nii õpib laps varakult eneselt väga palju nõudma. Kui ta ebaõnnestub, naerab maailm ta välja ning ta hüljatakse. Ülioluline on olla aktsepteeritud (Ibid. 287). Terveks elu põlu alla jäämine on  jaapanlaste jaoks suurem hirm kui vägivald. Sest vanemad on neid niimoodi, hülgamishirmus kasvatanud, kui ei olda piisavalt kuulekad ja head. Kuna Jaapani ühiskonnas on ka vähe privaatsust, võib arvata, et “maailm”, millest ähvardatakse välja visata, tähendab enam-vähem kõike. Õhukesed eest tõmmatavad vaheseinad arhitektuuris kõnelevad samuti privaatsuse puudumisest (Ibid. 288).

“Kontrastina psühhotsentrilisele vaatele, mille järgi suitsiid on vaid sellise inimese sisemise meeleheite väljendus, kelle jaoks pole elu enam elamisväärne, pani 19. sajandi sotsioloog Emile Durkheim ette, et enesetappu määrab inimese suhe kultuuri ja ühiskonda. Ta teoretiseeris, et sotsiaalne integratsioon on olnud esmaselt kaitsev jõud, kusjuures ülemäärane individuatsioon ühiskonna arvelt on suurendanud suitsiidiriski. Kuid ta leidis ka, et ülemäärane sotsiaalne integratsioon indiviidi arvelt võib olla sama letaalne, seda on illustreerinud “altruistliku suitsiidi” näited, milles enesetappu on täide saadetud kui eesmärgipärastatud sotsiaalse kohusetäitmise akti, pakkudes nii suuremat head grupile või et jõuda hauatagusesse ellu (ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/). Viimane tähelepanek illustreerib suurepäraselt jaapanlaste suhtumist suitsiidi, olgugi, et tegemist oli katoliiklaste ja protestantide analüüsiga.

Kõrgelt ritualiseeritud seppuku tuli samuraide kommetesse ühes budistliku mõtte saabumisega Jaapanisse (ametlikult 552 pKr). Seda ausurma on praktiseeritud umbkaudu alates aastatest 700 kuni see ametlikult keelustati 1873. aastal. Samuraiklass mõistis lausa elu mõtet suremiseks õige koha ja aja leidmises. Samuraitee peitus surmas. Surma üle mediteerimist tuli praktiseerida igapäevaselt ja surma tuli alati meeles pidada. Samuraide mõõgavõitluse õpingud olid sügavalt seotud zen-budismiga. Kuna samuraisid ähvardas pidev oht surma saada, oli zen-budismil nende jaoks oma püsituse rõhutamisega, “ise” illusoorse loomuse väljatoomisega, dualistlikest ideedest lahtiütlemisega elu ja surma mõistmisel kindel koht. Zen-budistlik mõtteviis, mis baastasandil iseenesest ei keela suitsiidi ega luba ka surmajärgset elu, aitas samuraidel ületada surmahirmu (www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/).
Läinud sajandil seppuku idee taaselustus patriootilise natsionalismi perioodidel ning eriti Teise Maailmasõja ajal. Nõnda sooritasid Jaapani sõdurid moodsate tulirelvadega pigem seppuku kui alistusid vaenlastele. Seppuku traditsioon taaskehastus ka nn kamikaze pommitajate näol, kes sõja lõpuperioodil lendasid tahtlikult vaenlastele lennukitega sisse. 1945. aastal sooritasid nii sõdurid kui tsiviilelanikud sõja kaotuse tähiseks massienesetapu. 1970. aastal tegi kuulus Jaapani kirjanikYukio Mishima seppuku poliitilise protestina, sütitamaks natsionalismi juurde tagasipöördumist. Tema töödes on austus seppuku vastu selgelt väljendunud (Ibid).
Tänapäeval on Jaapanis probleemiks ka internetigrupid, kus meedia õhutusel sooritavad üksildased elust võõrandunud noored (ja üksildus on Jaapanis probleem, nn hikikomori´d - K.V) ühisenesetappe ning moodsaid shinjū´sid. Neid viimaseid iseenesestmõistetavalt Jaapan ei tolereeri nagu seppuku´d ja harakiri´t. Interneti grupisuitsiidi käsitletakse kui meedia poolt õhutatud mõtlematut ja impulsiivset tegu, mis on seotud metsiku eksistentsiaalse kannatamise, elumõtte kadumisega (ikigai), sügava üksilduse ja suhtlemisvaegusega. Vaimse tervise edendamise ümber näib Jaapani ühiskonnas lasuvat stigma. Suitsiidi, mis 90ndatel kõvasti on tõusnud, käsitletakse pigem kui sotsiaalset probleemi, mitte terviseprobleemi. Luuakse pigem sotsiaalprogramme ja edendatakse majandust kui pööratakse tähelepanu vaimse tervise teenuste arendamisele (Wikipedia).

Artiklid on vasturääkivad. Ühtedes öeldakse, et Jaapan justkui tolereerib suitsiidi, teised väidavad vastupidist. Võib öelda nii, et kuigi kultuuriliselt on enesetapp pigem tolereeritud, siis kaasaegne Jaapani ühiskond seda tegelikult avalikult heaks ei kiida. Kui nüüd naasta ringiga sissejuhatuses esitatud küsimuse juurde, kuidas suhtub budism enesetappu, siis vastus on, et tegelikult budism ei kiida suitsiidi heaks. Kuigi budism on vabanemisõpetus, kõik on niivõinaa püsitu ja kannatustest tuleb vabaneda, propageerib see filosoofia siiski vägivallatust ja Õilsat Kaheksaosalist Teed, elu hävitamine on negatiivne akt. Sümboolses või mittesümboolses mõttes võib vihas ja mures surnu jõuda kannatusrikkasse uuestisündi halbade teoviljade ja surmaeelse meeleseisundi tõttu. Loomulikult on erandjuhte, on munki, kes ennast teatud põhjustel põlema panevad jne, kuid probleem seisneb tegelikult selles, et jaapanlased on võtnud budismist üle vaid selle osa, mis nende maailmanägemusega ja eluhoiakutega sobis ning loonud omad sünkretistlikud arusaamad. Jah, samuraiideaal ja seppuku on budismiga seotud ja sealt oma ideid näpanud, kuid ei saa süüdistada budismi Jaapani enesetapukultuuri peamise mõjutajana.
Huvitaval kombel pole kristlikus Piiblis suitsiidi otseselt keelatud, kuid näiteks roomakatoliku kirikus käsitletakse enesetappu objektiivselt patuna, sest “sa ei tohi tappa”. Samamoodi käsitlevad protestandid enesetappu “enese-mõrvamisena”. Ortodoksses traditsioonis on enesetapp kui Jumala antud kingituse tagasilükkamine ning nii õigeusu kui katoliku kirik on keeldunud matmast enesetapjat surnuaeda teiste sekka, sest neid käsitletakse ebapuhaste ja patustena (https://en.wikipedia.org/wiki/Religious_views_on_suicide). Just “patt” on see tähistaja, mis määrab peamiselt kristliku Euroopa suhtumise enesetappu ning eristab selle suhteliselt usuleigest Jaapanist, kus kristlikus mõttes patu mõiste puudub, välja arvatud kristlaste seas. Suurim “patt” on isikliku au kaotamine ja häbisse jäämine sootsiumi ees, heidikuks jäämine. Aukultus ja vanad austatud traditsioonid, millest alateadlikult šnitti võetakse, hoiavad ülal kultuurilist tolerantsi enesetapu suhtes. “Olgugi, et suitsiid on tänapäeva Jaapanis hukka mõistetud, ei ole sellel säärast patust tooni, kui läänemaailmas. Inimesed ikka veel tapavad ennast ning surma peetakse paremaks lahenduseks kui autust.” (http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Harakiri_ehk_-_Seppuku) “Erinevalt paljudest Lääne rahvastest pole Jaapanis ühtegi religioosselt laetud moraalset keeldu suitsiidi vastu, mis väidaks, et elu on jumala kingitus ja nõuab seega hoidmist, isegi kui see on väljakannatamatu. Pigem konstrueeritakse Jaapanis suitsiidi negatiivsena, sest seda nähakse läbi selle perspektiivi, kuidas mõjutab enesetapp neid, kes lahkunust maha jäävad – iseäranis armastatud inimesed. Vastavalt sellele nähakse enesetappu iseka teona, mis traumeerib endalt elu võtnu lähedasi. (thediplomat.com/2013/01/searching-for-answers-japans-suicide-epidemic/)

Kokkuvõtteks võib öelda, et Jaapani enesetaputraditsioonil on pikk ajalugu. See lõi õitsema samuraide valitsemise ajal, mil budism oli jõudnud Jaapanisse ja zenbudismist leiti oma iseäralikul jaapanlikul moel õigustust ja toetust “ausurmade” sooritamiseks. Esile kerkis sõdalaseideaal. Tänapäeva enesetapud on küll mineviku ideaalides kantud, kuid nendel on sügavamad sotsiaalkultuurilised tagamaad. “Puhtaks jäämine” ja oma nime päästmine on etem, kui kaasinimeste ees häbisse sattumine. Enesetappe soodustab inimeste võõrandumine ühiskonnast, suur tööstress, ühiskondliku harmoonia taotlus, isiklike tunnete mahasurumine ning interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise hoogustumine noorte seas. Jaapanis puudub kristlik patumõiste ning enesetappu ei nähta olemuslikult nii traagilisena kui meil Euroopas. Budism on sünkretistliku mõjutajana Jaapanis inimeste elusse ja surma suhtumisel määrav, kuid laias plaanis budism puhtal kujul enesetappe ei soosi. Enesetapuni jõudmist mõjutab ikkagi puhtalt jaapanlik läbi ajaloo väljakujunenud iseäralik eluhoiak ja maailmamõistmine, kus privaatsust on vähe ja indiviid taandub ühiskonna ees. Selles võib leida mõjutajaid lisaks budismile ka konfutsianismist (esivanematekultus, ie süsteem, pojalikkus) jne. Kui seppuku´d olid ajalooliselt väärikad ja vältimatud teod, siis tänapäeva enesetappe tehakse pigem isiklikel murest kantud kaalutlustel ning on selgelt negatiivse varjundiga, olgugi, et kultuuriliselt aktsepteeritavamad kui meie kultuuritraditsioonis. Enesetapud on Jaapanis üha suurenev probleem ja näib, et Jaapani meditsiinisüsteemil on üht-teist ette võtta.

Kasutatud kirjandus:

Benedict, Ruth. The Chrysanthemum And The Sword. London, Secker & Warburg , 1947.

https://archive.org/details/in.ernet.dli.2015.77454 Allika kasutamise aeg: mai 2018.

Traphagan, John W. (16.01, 2013) https://thediplomat.com/2013/01/searching-for-answers-japans-suicide-epidemic/ Allika kasutamise aeg: mai 2018.

Jüristo, T (18.10, 2012) http://memokraat.ee/2012/10/kultuuride-kohtumin/. Allika kasutamise aeg: mai 2018.

Yoshida, Masayuki (08.10, 1996) http://academic.csuohio.edu/makelaa/history/courses/his373/giri.html Allika kasutamise aeg: mai 2018.

https://www.britannica.com/place/Japan/The-bakuhan-system#ref319502 Allika kasutamise aeg: mai 2018.

Chotiner, I. (24.06, 2013) https://newrepublic.com/article/113594/religion-and-japanese-suicide-epidemic Allika kasutamise aeg: mai 2018.

Pierre, Joseph M. (22.03, 2015) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4369548/ Allika kasutamise aeg: mai 2018.

https://en.wikipedia.org/wiki/Religious_views_on_suicide Allika kasutamise aeg: mai 2018.
https://en.wikipedia.org/wiki/Suicide_in_Japan

(http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com/est/index.php?title=Harakiri_ehk_-_Seppuku)