mu meel läks selgeks

mu meel läks selgeks
vannis luulet lugedes
aken uduseks
vana raagus puud ei näe
pesen peegli siis akna

*

nägin unes
ja see meenus alles pärastlõunal
kui lugesin saigyō'd
et pidin varsti surema
küünitasin nuttes läbi pimeduse
õitsvate kastepärleis aasade poole
mis sirasid värvilise slaidina mu ees
mõttes palusin veel aega
aega ilu näha
aega mõista
aega hoolida
ei suutnud loobuda
klammerdumispiin