Vahetult enne ärkamist nägin oma teki pealispinda. See oli suur lapitekk, mis kujutas euroopa kaarti. Ainult et Baltikumi ja üldse kogu endist NSVL-i piirkonda kattis suur nimetu beebiroosa mass. Saaksin ilmselgelt kere peale kui päriselt säärast kaltsu tekina kasutaksin.
 Olen Eestist väljas. Kergel läbisõidul mõjusid Läti ja Leedu sedapuhku nagu mööduv depressioon. Poola restoranis olid kõikuvad lauad, kelner ei osanud ei vene ega inglise keelt, köögist tuli nõukaaegse koolisöökla haisu ja kohe-kohe hakati mängima kohalikku sülti. Kõikjal asjatasid ringi vuntsidega mehed ja poodides olid teenindajaiks vanamutid, mitte kaunid geelküüntega tibukesed nagu meil. Tänaval andsid kaks joodikisikut teineteisele täie tõega pasunasse. Jah, ja ilmselt säärane ksenofoob olen seetõttu, et ei mõista nende keelt. Tšehhis algas juba üsna tänapäev, ilus on ta, ja ikka seetõttu, et olen imetlenud mõnda sellemaist kunstnikku ja kirjanikku. Ning Austria on kõige selle kõrval juba tõeline sanatoorium.
 Linzis on toimumas igaaastane Ars Electronica festival. Eksponeeritud on lugematul hulgal keskkonnateemalisi kunstiprojekte, animatsioone, bio-arti.
Tutvusin toreda Hiroshi Ishiguro uusima geminoidi Telenoidiga. Telenoid on äärmiselt sõbralik ja suhtlusaldis pehme silikoonkestaga robot, kellele meeldib inimestega kallistada ja juttu puhuda. Tegelikult vahendab Telenoid hoopis teise inimese poolt lausutud sõnu ja miimikat, kes istub eemal ja näeb meid arvutiekraanilt. See on ilmselt tulevikumeedium eemal viibivate sõpradega kallistamiseks ja vatramiseks, kasutades vahemehena pehmet robotnukku. Eriti meeldib minimalistlik Telenoid muidugi naistele ja lastele. Ishiguro tuntuim teos on robotkoopia temast endast. http://spectrum.ieee.org/robotics/humanoids/hiroshi-ishiguro-the-man-who-made-a-copy-of-himself
Samuti on näiteks leiutatud süsteem, mis võimaldab halvatul silmaliigutuste abil kirjutada ja joonistada, info projitseerub ekraanile. Niisugune leiutis oleks "Liblika ja tuukrikella" kirjutapanemisel kõvasti marjaks ära kulunud. Ma pole jõudnud paljudesse projektidesse süveneda,  kõiki töid endises hiiglaslikus Tabakfabrikus ja uues Ars E. Centeris vaatamas käia. Idee poolest võlus mind Adam Zaretsky äramärgitud idee, mis selgitabm et on võimalik arendada olendeid, kes on pooleldi loomad, pooleldi taimed ning omistades ja tootes kloroplasti, on nad võimelised toituma suurelt jaolt päikeseenergiast, vähendades seega meie ökoloogilist jalajälge.
Muuseas mängiti üleeilsel kontserdiõhtul põhiliselt Arvo Pärdi teoseid, tema Lamentate, mis on pühendatud Anish Kapoorile ja tema skulptuurile  “Marsyas”, ajas oma vägevuses kananaha ihule küll.