„kui naine ütleb, et armastab lilli, aga unustab nende eest hoolt kanda, ei saa ta öelda, et armastab neid”
E. Fromm

eks ikka elus
peavad ühed õppima õrnust
teised taipama tugevust

tulin koju pikalt reisilt
üks hüljatud olend
hingitses aknal
küürus ja kortsus
ehk mitte veel laip

õudusest krampis
tormasin vee järele
kastsin palusin
vabandust
kuulsin kuis ammutas
janune elu
mahl nirises
soonipidi üles
ta liikmed paisusid
kui kättemaks

õrnusest kahvatu
ahmisin õhku
tabamatuil hetkil
tärkas tahe troonile
kõikvõimas elujõud
kõrgus mu ees

ma langetasin
alandlikult pea