Mina, Kristina, lõpetan sel suvel Tartu Kõrgema Kunstikooli. Selleks on lõputööna tegemisel suur emaüsk, mille olulisim funktsioon leidub skulptuuri sees. Osalusskulptuur „In Utero” on suur munakujuline emaüska meenutav objekt, millesse näitusekülastaja saab välismaailma eest peitu pugeda, taaskogeda privaatsele sünnieelsele kogemusele lähedast atmosfääri „ema kõhus“.
Teose idee tekkis teooriast psühhoanalüüsis, mille kohaselt on kõigisse inimestesse kodeeritud tung põgeneda tagasi emaüska- sooja, turvalisse, pehmesse, kaalutusse, väliskeskkonnast eraldatud ruumi, saada üheks ema kehaga. Sellest lähtuvalt püüab kunstnik läbi kunstiobjekti regenereerida sünnieelset kogemust ja pakkuda inimesele võimalust kapselduda skulptuuri kui teraapilisse otstarbega objekti.
Vormi sisse on paigaldatud helitehnika, nii et inimene kuuleb võimendatud, summutatud kujul „ema” südametukseid ja muid sisehääli.
Väliskoor on kergelt läbikumav ja reljeefselt sooniline. Selle sees on veekeskkond, milles omakorda hulbibki kõrvakujuline paadike, mille pehmesse voodrisse saab inimene mugavalt sisse vajuda. Tekib välismaailmast eraldatud omaruum.
Kunstnik Kiwa aitab luua teosele kõige lahedamat helikeskkonda ja vaatab, et minu lõputöö kontseptuaalses ja kirjalikus osas segaseks ei kipuks, Lauri Tamm suunab tehnilist taipu.
Probleem on aga selles, masu tingimustes ja kulka vaesuses ei ole mul selleks koolitööks raha. Ja isegi mu pliiatsid on sentimeetriseks kulunud ja otsast närituks saanud. Minu paberitega kunstnikukssaamise lõputöö valmimist on mai lõpuni võimalik toetada 10, 25, 50, aga ka 100 krooniga.
Minu projekt on innovatiivne ja väljakutsuv. Osaluslik skulptuur on Eesti kunstis laialt juurutamata mõiste, kuid rahvusvaheliselt on selle nähtusega tegemist läbi erinevate 20. sajandi kunstivoolude, nii traditsiooniliste kui elektrooniliste raames.
221019384376
1 kommentaar:
Mõne erakliinikuga oleks ka idee kenasti ühendust võtta.
Postita kommentaar