kolmapÀev, 14. aprill 2010

VĂ€rvuline


Olin terve öö modelleerinud keraamilisest savist figuure. Seejuures mÔtlesin igasugustele asjadele ja kuulasin lakkamatult Johnny Cashi plaati "The Man Comes Around". Lugu "Give My Love To Rose" kannab endas lihtsalt tohutult ilusat ja kurba sÔnumit.

I found him by the railroad track this morning
I could see that he was nearly dead
I knelt down beside him and I listened
Just to hear the words the dying fellow said

He said they let me out of prison down in Frisco
For ten long years I've paid for what I've done
I was trying to get back to Louisiana
To see my Rose and get to know my son


Give my love to Rose please won't you mister
Take her all my money, tell her to buy some pretty clothes
Tell my boy his daddy's so proud of him
And don't forget to give my love to Rose

Tell them I said thanks for waiting for me
Tell my boy to help his mom at home
Tell my Rose to try to find another
For it ain't right that she should live alone

Mister here's a bag with all my money
It won't last them long the way it goes
God bless you for finding me this morning
And don't forget to give my love to Rose


Umbes ĂŒheksa paiku hommikul tundsin, et enam ei jaksa Ă€rkvel olla. Pidin kohe magama heitma vĂ”i muidu oleksin kaotanud teadvuse sealsamas. Kui olin juba teki alla pugenud ja peaaegu unne suikumas, kuulsin midagi hĂ€mmastavat. Üks lind oli tuppa lennanud. Ta kriiskas ja sabistas meeleheitlikult tiibu. See pole vĂ”imalik, mĂ”tlesin. Aknad on ju kinni. Tahtsin juba pead tĂ”sta, et nĂ€ha seda uskumatut vĂ€rvulist, aga korraga suundus ta mulle kallale, kiskus nokaga mu juukseid, tahtis ligi pÀÀseda mu nĂ€ole, pĂŒĂŒdis tungida teki alla. TĂ”mbasin teki ĂŒle pea, mĂ€ssisin ennast ĂŒleni sisse, et see hull mind ei vigastaks. Agressiivne kĂ€distamine ja tiivasabin minu ĂŒmber jĂ€tkus. See on nĂŒĂŒd kĂŒll pesuehtne hallutsinatsioon, mĂ”tlesin. Kui ta oleks pĂ€ris, peaksin ma teda ju nĂ€gema. PĂŒĂŒdsin teda vaadata. NĂ€ha seda lindu ei olnud. Ainult tuba oli heledat hommikuvalgust tĂ€is. Kuid vĂ€rvulise rĂŒnnakud jĂ€tkusid. Siis sain aru, et ainus viis peletisest lahti saada, on temale jĂ€rele anda. Ma ei puksinud enam vastu ega kaitsenud ennast. Ja juba ta jĂ€igi vait ja oligi teki all ja vĂ”ib- olla isegi minu sees. Tundsin suurt rahu ja vajusin unne. Uskumatu, et lihtsalt magamatusest vĂ”ib nii elavaid hallutsinatsioone kogeda.

3 kommentaari:

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

kuulan ka seda plaati nĂŒĂŒd. uskumatu, et see on 2002. aasta plaat, mees tegi nii vanana nĂ”nda vĂ”imsa ja ilusa albumi.
ps blogger kÀsib mul kinnitussÔnaks kirjutada "emobug"

Kristina Viin ĂŒtles ...

Emoputukas? :) Emomesilane.

Oh see Õnnepalu luuletus on ikka tĂ”esti nii hea. Copin selle siis siia.

Elada on olla pidusöögil,
olla palumata vÔÔras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste ĂŒle hĂ€bematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kÔrval hetked
on soojad uned elust,

mida elada on olla kevadel, maamesilane,
vÀike ilus paks,
kuldne tugev kuri;

mida elada on kÀia hommikul mustsÔstraÔites,
noortes, tugevates kobarates, tÀna avanend;

mida elada on pĂ€evaharja ĂŒmber
kÀia sumisemas kirsiÔites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lĂ”hnab nagu Ă”ied ja nagu kĂŒpsed kirsid,
sĂŒgis, kirsijuured, kĂŒlmad, talv,
talve ĂŒleelamine, ellujÀÀmine;

mida elada on kohe jĂ€tta tĂŒhjad Ă”ied,
kohe tiirutada tÀite Ôite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;

mida elada on kuumal kuival pÀeval
kĂŒllastunult lendu tĂ”usta nĂ”mmedelt,
pÔriseda vastu tulist sinist Ôhku,
purjus nektaritest, sÔge taeva neelust,
pöörisest;

mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole ,
pÀrjast jumalate juustes

ja mida elada on olnud jÀtta
oma astel, oma vĂ€ike sĂ€rav mĂŒrk
kÀtte, mis su tappis.

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

NĂŒĂŒd ilmus veel sellist materjali ehk siis anti vĂ€lja American VI - Ain't No Grave

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.