Aastavahetus möödus Kütiorus, parim koht ja seltskond armsaks olemiseks. Väljas hõbevalge talv ja külm, meil toas kõige maitsvamad road, kassid, koerad, tantsud ja veinid, heale kuulajale pean ennastunustavalt monoloogi, öösel nutan voodis purjuspäi end "boreaalsest kurbusest" tühjaks. Järgmisel päeval läheme kohevasse lumme sumpama ja viskame endid keset metsalagendikus hiilgavat labürinti pikali, õhtul on suitsusaun, lasen end oimetuks vihelda, et siis jälle lumme karata, metsavaikust kuulata, ja sooja tagasi. Nüüd olen Tartus, hakkasin kohe kütma kui jõudsin, aga ikkagi on külm, nii külm, et olen tekikoti sees ja joon juba kolmandat teed järjest. Las ta siis olla.

nukkumisaeg

tõmban teki üle pea, ehitan omale onni,
see on minu pärisoma, sumesoe ja õhkuv öö.
mitte keegi mind ei näe, mina näen küll-
laugudeski voogab tähemustreid ja igivõõraid silmi.
mitte keegi ei saa minuga mängida, mina mängin küll
sadatuhat võimalikku elu, unelust ja hingepilku
südamevatsakeste sulgudes oma silmakoopais läbi.
on veel liiga vara, et minna edasi,
liiga hilja, et tagasi kaeda,
tiivad on väiksed ja õrnad nagu esimene lumi,
mis kõrbeb kergesti poriks.
keha on koorikus kaardunud ubajaks,
idusid ajab ent küll,
aga väljas on külm, et võrsuda võõrsile.
olen magusust täis kui talvine kartul,
ent krampis kui ehmumiseelsuses loode,
kes teab, et tuleb kord minna.
mu suhkurdatud palgeis peitub summutatud naer,
see vabaduse ootus, mil valget tärklist
lendub minu tiivalöökidest kui lund
kirikukellade sillerdavas kajas,
rõõmukilgetes sagivatele
peanuppudele pärgadeks.