Minski üldmulje oli kompleksne. Linna sisse sõites möödusime kilomeetreid ja kilomeetreid silmapiiri varjutavast hiigelmagalarajoonist, mille kõrval Lasnamäe on alles titekasvu, ka selles osas, mis puudutab lugematuid korruseid betoonkastide õõnsustes. Siis sain aru, kuhu on topitud kõik need 2 miljonit elanikku.
Ja siis tulid ufomajad. Need näevad välja midagi sellist, kui sulatada kokku kosmoselaev Tivoliga.
Südalinn on isegi kena. Palju kohtab stalinismi. Linna keskväljakud oma avaruses ja ehitised oma suuruses meenutavad Roomat ja ja Püha Peetri kiriku esist kompleksi. Minskit läbib Nezavisimosti tänav, mida peetakse pikimaks maailmas, seetõttu pole kerge ära eksida, ent vahemaad see- eest suured. Kui fassaadid on värvilised, silmapaistvad ja ilusti läikima löödud, siis kulissidetagune on vastandina vilets. Tuul tõmbab läbi. Üsna kentsaka mulje jättis ka koolimaja, kus pooled etendustest aset leidsid, naiste wc- kõik oli korras, plaaditud, puhas. Käte kuivatamiseks töötas puhur. Nii nagu peab. Ent peldikupoti jaoks ei paistnud neil raha jätkuvat või siis on see nende arvates lihtsalt üleliigne. Naised kükitavad europeldikus põrandaaukude kohal ja ei kurda.
Ent kes võtab pähe Lukashenko ehk Vuntsi, nagu me teda igaks juhuks omavahel vesteldes nimetasime, majast pilti teha, see võetakse vahele ja kästakse jalamaid jäädvustused kustutada. Valgevene on külaliste suhtes paranoiline, inimesed pigem vaesed. Tundus, et kestab helge nõukaaeg. Alkohol ja tubakas on üliodavad, ravimid ka. Naistekambaga uudistasime kohaliku kosmeetika poes, igaüks sai endale soodsalt nii mõnegi kreemi, šampooni või tabletikuuri. Kohalikud naised aga heitsid meie Eesti-Euroopa meeste peale hea meelega silma.
Kõige muu kõrvalt jõudsin hetkeks läbi hüpata ka Minski Kunstimuuseumist. Loomulikult oli seal ohtralt sotsrealismi, aga leidus ka palju muud põnevat. Eriti meeldis mulle ühe kunstniku graafika (60ndatel vist, nimi kahjuks ei jäädvustunud), kujutate ette: pimedas öös kõrgub mäe otsas viisnurgakujuline leegitsev, punane, põrgulik, hiigelsuur, ahvatlev koopasuu, ja inimesed tormavad massides, mustade sipelgatena üksteisest üle ja mööda, mäest üles, et sinna jõuda... Ängistav, irooniline, väga julge töö. Sarnaseid töid kannatavatest, vaestest inimestest leidus üsna palju. Niisamuti nagu keisrinnadena hobuse seljas ilutsevaid vapraid tööliskaunitare või siis väsinuna ent õnnelikena töölt koju saabuvaid seltsimehi.
Ööbisime "Raketa" nimelises noortehostelis, mille siseõu meenutas samuti Tivolit. Ja eemal, keset muruplatsi oli tõepoolest üks rakett vinna tõmmatud. Süüa- juua anti meile korralikult, vahest liigagi.
Kuigi kõikjale ei jõudnud,vaimustas mind etendustest enim Moskva teater etendusega "Sacramentum" (T. Galeev), mis tõi väga andekalt, terviklikult, läbimõeldult esile nii mehe ja naise vahelise armastuse kui ka loova vaimu, inimhinge lõputud otsingud, tõusud, langused, saavutuste tipud ja väljapaistva inimese maani mahategemised raskel teel. Mulle meeldis kunstniku tee näitlikustamine selles loos- maalikunstnik täiesti üksi,sassis, lootusetu, kaotanud isegi muusa, ent siis võtab ta musta värvi, sooviga katta, peita, kinni mätsida, ja värvib lõuendi üleni mustaks. Ja kukub ise sealjuures jõuetult maha. Siis tulevad teised, näevad- oh, must ruut, midagi uut, enneolematu, kunst on jõudnud lõpuni, hurraa (Malevitš). Nad tõstavad Geeniuse pjedestaalile, tahavad olla tema nägu ja palvetavad tema maali kui altari ees. Ent aeg läheb mööda, siis tullakse ja küsitakse, et kas see on siis kõik, mida sa teinud oled? Must ruut, mis asi see on? Mida sa teinud oled? Kes sa üldse oled selline? Üles tuleb puua... Ja rahvas pühitseb ülespoodud kunstnikku mängides rinnalt rinnale lükates lustlikku elu. ("Tule ka meiega mängima! Mis sa ripud siin?" "Mis... Mina? Kas te räägite tõesti minuga?" Kunstnik võtab nööri kaelast ja jookseb koos teistega mängima.
Mind vaimustas ka Mustafa Sekmen sooloprogrammiga Türgist oma peaaegu täiusliku, ilmeka kehatunnetuse ja liikumisesega. Aga eks nii Türgi kui Iraani võlu seisnes ka nende kultuuride eksootilisuses minu silmis.
Seesama Mustafa, kes oli žüriis, nimetas meie etenduse, (külalislavastaja Sergei Turbani juhitud) Tšehhovi "Naljad armastusest" näitlejat Peeter Piirit festivali parimaks näitlejaks. Kuigi sel aastal eestlased võistlusprogrammis ei esinenud. Ja üleüldse, vaatamata sellele, et keegi eesti keelt ei mõistnud, naeris ja aplodeeris publik täiel rinnal. Eestlased neile meeldisid. Ja üleüldse oli kõigil Vunts vinnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar