teisipÀev, 6. oktoober 2009

Tartu ÜliĂ”pilasteater Minskis

KĂ€isime Tartu ÜliĂ”pilasteatriga Minskis. Toimus igaaastane ĂŒliĂ”pilasteatrite festival. PĂ€evad möödusid kiiresti, linna olemusse sĂŒvenemiseks polnud kuigi palju aega, sest etendus jĂ€rgnes etendusele ja pidevalt oli vaja kusagile tĂ”tata.

Minski ĂŒldmulje oli kompleksne. Linna sisse sĂ”ites möödusime kilomeetreid ja kilomeetreid silmapiiri varjutavast hiigelmagalarajoonist, mille kĂ”rval LasnamĂ€e on alles titekasvu, ka selles osas, mis puudutab lugematuid korruseid betoonkastide ÔÔnsustes. Siis sain aru, kuhu on topitud kĂ”ik need 2 miljonit elanikku.
Ja siis tulid ufomajad. Need nÀevad vÀlja midagi sellist, kui sulatada kokku kosmoselaev Tivoliga.
SĂŒdalinn on isegi kena. Palju kohtab stalinismi. Linna keskvĂ€ljakud oma avaruses ja ehitised oma suuruses meenutavad Roomat ja ja PĂŒha Peetri kiriku esist kompleksi. Minskit lĂ€bib Nezavisimosti tĂ€nav, mida peetakse pikimaks maailmas, seetĂ”ttu pole kerge Ă€ra eksida, ent vahemaad see- eest suured. Kui fassaadid on vĂ€rvilised, silmapaistvad ja ilusti lĂ€ikima löödud, siis kulissidetagune on vastandina vilets. Tuul tĂ”mbab lĂ€bi. Üsna kentsaka mulje jĂ€ttis ka koolimaja, kus pooled etendustest aset leidsid, naiste wc- kĂ”ik oli korras, plaaditud, puhas. KĂ€te kuivatamiseks töötas puhur. Nii nagu peab. Ent peldikupoti jaoks ei paistnud neil raha jĂ€tkuvat vĂ”i siis on see nende arvates lihtsalt ĂŒleliigne. Naised kĂŒkitavad europeldikus pĂ”randaaukude kohal ja ei kurda.

Ent kes vĂ”tab pĂ€he Lukashenko ehk Vuntsi, nagu me teda igaks juhuks omavahel vesteldes nimetasime, majast pilti teha, see vĂ”etakse vahele ja kĂ€stakse jalamaid jÀÀdvustused kustutada. Valgevene on kĂŒlaliste suhtes paranoiline, inimesed pigem vaesed. Tundus, et kestab helge nĂ”ukaaeg. Alkohol ja tubakas on ĂŒliodavad, ravimid ka. Naistekambaga uudistasime kohaliku kosmeetika poes, igaĂŒks sai endale soodsalt nii mĂ”negi kreemi, ĆĄampooni vĂ”i tabletikuuri. Kohalikud naised aga heitsid meie Eesti-Euroopa meeste peale hea meelega silma.

KĂ”ige muu kĂ”rvalt jĂ”udsin hetkeks lĂ€bi hĂŒpata ka Minski Kunstimuuseumist. Loomulikult oli seal ohtralt sotsrealismi, aga leidus ka palju muud pĂ”nevat. Eriti meeldis mulle ĂŒhe kunstniku graafika (60ndatel vist, nimi kahjuks ei jÀÀdvustunud), kujutate ette: pimedas öös kĂ”rgub mĂ€e otsas viisnurgakujuline leegitsev, punane, pĂ”rgulik, hiigelsuur, ahvatlev koopasuu, ja inimesed tormavad massides, mustade sipelgatena ĂŒksteisest ĂŒle ja mööda, mĂ€est ĂŒles, et sinna jĂ”uda... Ängistav, irooniline, vĂ€ga julge töö. Sarnaseid töid kannatavatest, vaestest inimestest leidus ĂŒsna palju. Niisamuti nagu keisrinnadena hobuse seljas ilutsevaid vapraid tööliskaunitare vĂ”i siis vĂ€sinuna ent Ă”nnelikena töölt koju saabuvaid seltsimehi.

Ööbisime "Raketa" nimelises noortehostelis, mille siseĂ”u meenutas samuti Tivolit. Ja eemal, keset muruplatsi oli tĂ”epoolest ĂŒks rakett vinna tĂ”mmatud. SĂŒĂŒa- juua anti meile korralikult, vahest liigagi.

Kuigi kĂ”ikjale ei jĂ”udnud,vaimustas mind etendustest enim Moskva teater etendusega "Sacramentum" (T. Galeev), mis tĂ”i vĂ€ga andekalt, terviklikult, lĂ€bimĂ”eldult esile nii mehe ja naise vahelise armastuse kui ka loova vaimu, inimhinge lĂ”putud otsingud, tĂ”usud, langused, saavutuste tipud ja vĂ€ljapaistva inimese maani mahategemised raskel teel. Mulle meeldis kunstniku tee nĂ€itlikustamine selles loos- maalikunstnik tĂ€iesti ĂŒksi,sassis, lootusetu, kaotanud isegi muusa, ent siis vĂ”tab ta musta vĂ€rvi, sooviga katta, peita, kinni mĂ€tsida, ja vĂ€rvib lĂ”uendi ĂŒleni mustaks. Ja kukub ise sealjuures jĂ”uetult maha. Siis tulevad teised, nĂ€evad- oh, must ruut, midagi uut, enneolematu, kunst on jĂ”udnud lĂ”puni, hurraa (MalevitĆĄ). Nad tĂ”stavad Geeniuse pjedestaalile, tahavad olla tema nĂ€gu ja palvetavad tema maali kui altari ees. Ent aeg lĂ€heb mööda, siis tullakse ja kĂŒsitakse, et kas see on siis kĂ”ik, mida sa teinud oled? Must ruut, mis asi see on? Mida sa teinud oled? Kes sa ĂŒldse oled selline? Üles tuleb puua... Ja rahvas pĂŒhitseb ĂŒlespoodud kunstnikku mĂ€ngides rinnalt rinnale lĂŒkates lustlikku elu. ("Tule ka meiega mĂ€ngima! Mis sa ripud siin?" "Mis... Mina? Kas te rÀÀgite tĂ”esti minuga?" Kunstnik vĂ”tab nööri kaelast ja jookseb koos teistega mĂ€ngima.
Mind vaimustas ka Mustafa Sekmen sooloprogrammiga TĂŒrgist oma peaaegu tĂ€iusliku, ilmeka kehatunnetuse ja liikumisesega. Aga eks nii TĂŒrgi kui Iraani vĂ”lu seisnes ka nende kultuuride eksootilisuses minu silmis.

Seesama Mustafa, kes oli ĆŸĂŒriis, nimetas meie etenduse, (kĂŒlalislavastaja Sergei Turbani juhitud) TĆĄehhovi "Naljad armastusest" nĂ€itlejat Peeter Piirit festivali parimaks nĂ€itlejaks. Kuigi sel aastal eestlased vĂ”istlusprogrammis ei esinenud. Ja ĂŒleĂŒldse, vaatamata sellele, et keegi eesti keelt ei mĂ”istnud, naeris ja aplodeeris publik tĂ€iel rinnal. Eestlased neile meeldisid. Ja ĂŒleĂŒldse oli kĂ”igil Vunts vinnas.





Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.