Hajameelsus

Kaksikpeegeldused aknaklaasil, kaks nägu, kaks lambivalgust. Nõnda uimerdan juba kaks nädalat kusagil kahevahel- olemata päriselt ei siin ega seal. Kui on mureküllane aeg käsil ja mõtted on sasipuntrais, avaldub inimeseses teinekord kergeid autismihelke. Hajub side reaalsusega. Kõrvad lukustuvad vestluspartneri ees ja info ei jõua kohale. Vali sisemonoog või visuaalne sukeldumine suvalisse detaili summutab välise. Usutavasti siiski normaalsuse piires. Ja kas olekski niisugusel perioodil eetiline seltskondlikku vestlust simuleerida kui ollakse enesega niivõrd hõivatud, et nagunii teist ei kuula? Siis maalin. Modelleerin värviga figuuri täiuslikkuseni valmis, astun paar sammu eemale ja avastan, et proportsioonid on täiesti valed. Siis mõõdan vormid ümber ja alustan kõike otsast peale.

Nägin und. Seisan oma koduuksel kusagil maakohas. Eemal karjamaal sunnitakse härga lehmaga paarituma- edutult. Siis märkab härg mind ja asub otsejoones minu poole jooksu. Hirmunult torman tuppa, tõmban rabeledes ukse kinni, lukustan selle. Ent juba ongi sarvedega elajas puidust läbi karanud ja nähes mu hirmunud silmi, ähvardab mind: "Kui sa keeldud minuga vahekorda astumast, rebin sul pea otsast. Seejärel, loobudes kallaletungist ja asudes lahkuma, lausub ta nagu terminaatori- filmis: "Ma tulen tagasi." Noojah. Härjaks kehastunud Zeus see nüüd kohe kindlasti polnud, see meenutas pigem mingit eriti suurt, lolli, purjus ja eriti häirivat täispumbatud põmmpead, kellele tahaks politsei kutsuda.

Ent järgmisel hetkel olen paari sõbratariga kaupluses. Sellises Herne poodi meenutavas uberikus. Kaaslastel on kindel plaan vibraatoreid osta. Üks on selline suur, pehme ja roosa, teine seestvalgustatud,läikiv ja soe. Nagu öökapi lambike. Sõbrannad kiidavad neid taevani ja ostavad ära. Siis tekib minulgi kiusatus oma viimase raha eest kunstdildo soetada. Ent mulle meenub, et raha on hiljuti päris otsa saanud. Piilun siiski rahakotti ja leian sealt imekombel viiesajase. Heakene küll, kaaslased ootavad mind juba väljas, salamisi rabistades paotan müüjannale raha, ostan mõlemad ja pistan asjandused kibekiirelt kotti. Tädike saadab mulle etteheitva pilgu. Kodus asun, khmm, oma uut omandust katsetama, kuid suureks nördimuseks avastan, et polegi teised midagi erilist ja peale selle teevad veel põrgulärmi, see veel puudus, et uudishimulikud naabrid ukse taha hiilima tuleksid. Viskan värgeldised käest ja teen kaine järelduse- pole vaja endale puhtast kadedusest ja ahnusest igasugust mõttetut kraami soetada, sest see mis teistele hea on, ei pruugi mulle sobida. Polegi eriliselt vaimukas unenägu, aga paar päeva häirib olemist- on mul vaja sellist saasta vaadata. Nagu mingi ülimalt halb filmiprogramm. Ühesõnaga, alateadvus paneb segast. Seks, freud, jung, seks.(Ent kui püüda tõlgendada neid unenägusid,(kuigi sel pole erilist mõtet) pole seal tegelikult seksiga midagi pistmist- kurjakuulutav härg on rusuv ja edasilükatud kohustus, mis näib raskesti ületatavana, ja need toredad nipsasjakesed meelelahutuslikud põgenemiskatsed olulise eest...)

Lugesin just Wiedemanni hiljuti ilmunud "Maagide kooli". Pöörane kirjeldus 70ndate eesti hipiringkondade okultistlikest katsetustest kõikvõimalike mõnuainete, sealhulgas keemilise plekieemaldi- Sopals kaasabil, astraalsetest rännakutest Lenini mausoleumi manu ja muudest padupsühhedeelsetest seiklustest. Lugemise ajal usun ise ka, et nõukogude režiimi võimu ei kontrollita mitte ainult väliste süsteemide läbi, vaid ka astraalsel tasandil- nimelt olevat Punane väljak astraalse KGB valve all, kuna Lenini "elav muumia" olevat sovetliku karma tegelik jõu keskpunkt. Ja püüdku liiduvastased šamaanid, nõiad ja muud intellektuaalidest müstikud sellesse sfääri sisse tungida- kaagebiitidest astraalvalvurid teevad võimuvastastele huligaanidele tuule alla.
Siis panen raamatu käest ja mul on tunne nagu oleksin just mingist eriti segasest unenäost ärganud. Aga noh, kuna kolisin paari nädala eest toredale hipiperekonnale kuuluvasse korterisse, (jaa, mul on kaks ilusat kõrge laega tuba ja valge veranda, kus saab maalida ja veini ja teed juua) kellest mõlemad- nii pereema kui isa on ka Wiedemanni raamatus olevatel fotodel väärikalt välja toodud, on see teos igati asjakohane. Muidu lõbus lugemine, soovitan soojalt.