Vahepeal tegin kiirsööstu marsruudil: Tartu-Tallinn-Helsinki-Turku-Raisio. See oli viimane "PARANORMi" näituse avamine. Õnneks sai sellega nüüd ühele poole.
Muuseas saatis üks onu Priit mulle etteruttavalt õnnitluse:
"ärge pahandage, kui Teid 5.märtsi puhul õnnitlen - 56 aastat tagasi sel päeval kärvas inimkonna kõigi aegade küllap vist jäledaim mõrtsukas Jossif Stalin.
Olge mõnus. Ette tänades P.A."
Jaa! See õnnitlus oli tõesti asjakohane, sest hakkangi justnimelt Stalini portreed maalima Üliõpilasteatri etenduse ("Daniil Harms- Geeniuse elu") jaoks ja süüvin huviga "isakese" kortsukestesse, silma- ja suunurgakaldekestesse. (Kahjuks või õnneks küll olemasolevate portreede põhjal, mitte natuuri järgi.)
(Daniil Harms "Ootamatu jooming"
ELULUGU
Nüüd räägin, kuidas ma sündisin, kuidas kasvasin ja kuidas minus ilmnesid geeniuse esimesed tunnusjooned. Ilmale tulin ma kahel korral.See juhtus nõnda.
Isa abiellus minu emaga 1902. aastal, kuid ilmale tulin ma alles 1905. aasta lõpul, sest isa soovis, et tema laps sünniks tingimata uue aasta esimesel päeval. Ta arvestas välja, et siis peaks eostamine toimuma 1. aprillil, puges emale külje alla ainult sellel päeval ja pani ette eostada laps.
Esimest korda otsis isa emal lähedust 1. aprillil 1903. aastal. Ema oli seda hetke kaua oodanud ja rõõmustas kohutavalt. Isa oli sellest nähtavasti nii lustlikus tujus, et ei suutnud end tagasi hoida ja ütles emale: "Aprill!"
Ema solvus sellest väga ega lasknudki isa sel päeval enam endale ligi. Tuli oodata järgmist aastat.
1904. aasta 1. aprillil kippus isa emale külje alla sama jutuga. Kuid ema, kel oli mullune lugu meeles, ütles, et ei soovi enam lolli olukorda sattuda ning ei lasknud isa ikka enesele ligi. Tormitses isa mis ta tormitses, mingit abi sellest polnud.
Alles aasta pärast õnnestus isal minu ema veenda ja mind sigitada.
Niisiis toimus minu eostamine 1. aprillil 1905. Ainult et kõik isa arvestused läksid vett vedama, sest ma osutusin enneaegseks ja sündisin neli kuud enne tähtaega.
See ajas isa sellisesse raevu, et ämmaemand, kes mu vastu võttis, kaotas pea ja hakkas mind sinna, kust ma just välja olin roninud, tagasi suruma.
Meie tuttav Sõjameditsiiniakadeemia tudeng, kes asja juures viibis, tegi neile teatavaks, et tagasi toppida mind ei õnnestu, ent tudengi sõnadele vaatamata suruti mind siiski kuhugi. Tõsi küll, pärast selgus, et kiirustades mitte just sinna, kuhu vaja.
Sellest tuli kohutav tohuvabohu. Nurganaine kisab: "Andke mulle mu laps!" Talle aga vastatakse:"Teie laps on teie sees."- "Kuidas!" karjub nurganaine. "Kuidas saab laps minu sees olla, kui ma just nüüd äsja sünnitasin!"- "Äkki te eksite?"- "Mismoodi eksin!?" ahastab sünnitaja. "Kuidas ma saan eksida? Ma ju nägin, et laps lamas siin sellel linal!"- "Õige küll," seletatakse nurganaisele, "kuid vahest ta roomas kusagile."
Lühidalt- keegi ei tea, mida naisele öelda. Nurganaine aga lööb lamenti ja nõuab oma last. Tuli kutsuda arst. Too vaatas nurganaise üle ja laiutas käsi, kuid taipas siis anda talle inglise soola. Nurganaisel läks süda pahaks ja niiviisi tulin ma teist korda ilmale.
Siis hakkas isa uuesti märulit tegema, kuna seda ei saavat nimetada sündimiseks, sest ma polevat veel inimene, vaid poolenisti loode ja mind tuleb kas uuesti tagasi toppida või inkubaatorisse istuma panna.
Ja nii pandigi mind inkubaatorisse.
25. september 1935
...
Keemik: Mina olen keemik!
Füüsik: Aga minu meelest oled sa pask!
Keemik ei ütle sõnagi ja variseb raskelt põrandale.
...)
7 kommentaari:
pets ütleb:
Juhtumused:
pets ütleb:
Kord sõi Orlov üleliia herneputru ja suri ära. ja sellest teadasaanud Krõlov suri ka ära. Aga Spiridonov suri lihtsalt ära. ja spiridonovi naine kukkus phveti otsast alla ja suri ka ära. ja spiridonovi lapsed uppusid tiiki...
pets ütleb:
Ja spiridonovi vanaema jõi ennast põhja ja läks laia maailma kondama. aga Mihhailov lõpetas juuste kammimise ja läks kärna. aga kruglov joonistas pildi...
pets ütleb:
piitsaga daamist ja läks hulluks. Aga Perekrjostov sai postiga nelisada rubla ja läks nii uhkeks et peksti töölt minema.
pets ütleb:
Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu maha
Kristina ütleb:
Haarms!!!
15.10.2007 olen loenduri peale pannud... vana blogi oli kah... alates 2005, ma pakun. imelik asi see blogi, peamiselt tarvitan selleks öelda ilma mõtlemata, väga mugav.
31. märtsil. 2009 saab rahvuslooma blogi 3 aastaseks, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. kord läksid andrus kivirähk ja jan rahman moskva suurimasse raamatupoodi unistusega osta kummalegi üks daniil harmsi raamat. see tundus lihtne ülesanne - harms ei jõudnud ju üleliia palju kirjutada. pärast tunniajalist seiklust slaavilikult ülekujundatud kirjude raamatutega kaetud riiulite vahel jõudsid nad peaaegu sihile. peaaegu. kaua seisid sõbrad umbes tallinna kirjanike maja suuruse riiuli ees, mis pilgeni erinevate harmsi raamatutega täidetud. daniili loomingut oli kaanetatud tähestiku järjekorras ja vastupidi, üles olid otsitud ning paberile kantud absoluutselt kõik sõnad, mis geenius elu jooksul kirjutada jõudis, kaasa arvatud 5. eluaastal puukuuri seinale kraabitud arglik "miša on lol". lisaks biograafiaid, analüüse, kommenteeritud väljaandeid...
jan ja andrus lahkusid moskva suurimast raamatupoest masendunult ning ostuta.
juuresviibinu.
Huvitav, Urvaste süda on siis rahvusloomast vaid mõni kuu noorem, mul on esimene postitus kuupäevaga 14. juuli 2006
Huvitav on märkida, et peale 666. postitust ei ole ma vist juba paar nädalat suutnud 667. lisada.
ma natukene armastan teid. seda kirjutan ma vist sellepärast, et mul on praegu paha olla.
Huvitav. Ja oma eluajal õnnestus Harmsil vaid paar lasteraamatut välja anda.
oli tore lugemine:)
Postita kommentaar