reede, 6. mÀrts 2009

Pohmell

Ärkasin just. PĂ€ike paistab, aga tuba on jahtunud. Riided on pĂ”randal ja mustad. kraanikauss on ka musti nĂ”usid tĂ€is. Isegi mu silmaalused on mustad. Boiler on vĂ€lja lĂŒlitatud. Söök on otsas. Öösel olin paki kiirnuudleid alla neelanud. MĂ”ned neist vedelevad laual. Helistan umbes viiele sĂ”brale ja kĂŒsin, kuidas neil tervis on, selleks et enda oma kurta. KĂ”ik ei vĂ”ta vastu. Ma pole tĂ€na mitte kusagile jĂ”udnud. Palju tööd on vaja teha, aga mina vedelen arutult voodis. MĂ”tlen kunstist ja armastusest. Kummagagi neist ei ole vĂ”imalik hetkel tegeleda. Kahju. Siis mĂ”tlen, et olen ikkagi kunstnik. Oma loomult ja mĂ”ttelaadilt ja nii edasi. Peaasi, et mina ise seda tean. Ja ĂŒkskord saab must suur kunstnik. VĂ”i vĂ€hemalt hea kunstnik. Kunagi kirjutan raamatu. VĂ”ib-olla isegi mitu. Leian linadelt tema juuksekarvu. Need on kĂ”ige ilusamad asjad maailmas. Öösel, jumal-teab-mis-kell, kĂ€isin tema ukse taga kella laskmas. Hea, et ta ei kuulnud. Naaberkorterist kostub tĂŒmakat.
Olen jĂ€lle vĂ€ga palju iba ajanud, laianud ja lohutanud. Hea, et kĂ”ike ei mĂ€leta. NĂ”udsin Lavastajalt, et ta ĂŒtleks mulle, kas ta ikka seda naist armastab vĂ”i ei. Et ta on nii tore naine. Lavastaja vastas, et Kristina, tee mulle lavakujundust. Üks vana Poeet kirjutas mulle ja minu kenale sĂ”bratarile luuletuse kahest litsist. Kahjuks ei suutnud ta seda meile arusaadavalt ette kanda, sest kĂ€ekiri oli loetamatu. Eks ta oli purjus ka. Hiljem ma tantsisin selle sĂ”brannaga. Tal oli nii pehme keha. Kohtasin ĂŒht noort neidu, kes hiljuti kritiseeris oma blogis kaasaegset eesti luulet. Soovitasin talle tungivalt, et ta praegu veel niimoodi ei kirjutaks, et ta ootaks veel paar aastat, tema enda pĂ€rast. Neiu tĂ€nas mind ja kĂŒsis, miks ma temast nii palju hoolin. Siis me kallistasime. Üks tore noormees kĂŒsis, et miks ma temaga vahepeal ĂŒldse suhelnud ei ole. Ütlesin, et ma ei tahtnud. Siis me kallistasime. Aga ma ei suutnud talle otsa vaadata, sest olin liiga purjus. Kahju. Kiitsin kedagi, et ta on vĂ€ga lahe. Ja siis veel kedagi. Mu eilse Ă”htu saatjanna ĂŒtles, et Kristina, mine koju. MĂ”ne aja pĂ€rast imestas, et ma pole ikka veel koju lĂ€inud. Hiljem ĂŒtles ta jĂ€lle, et mine koju. LĂ”puks lĂ€ksin ka.
Ma Ă€rkan nĂŒĂŒd pĂ€riselt ĂŒles ja hakkan koristama.

8 kommentaari:

ilves@metsas.ee ĂŒtles ...

me natuke armastame sind kah, vÔi siis hoopis palju. ei teagi, mis sellega saab.

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

Purjus liiga olin, sest vaadata otsa talle ei suutnud. Ei tahtnud ma, ĂŒtlesin. Kallistasime. Ei ole ma suhelnud vahepeal ĂŒldse temaga. Miks? - ĂŒks neiu kĂŒsib.

MÔtlen armastusest.

Kuid ka tĂ€na ei ole ma mitte kusagile jĂ”udnud. Palju on vaja teha, aga mina vedelen arutult laual. Öösel Ă€rkasin just, sest olen ikkagi kunstnik. VĂ”ib-olla isegi mitu. Oma loomult ja mĂ”ttelaadilt ja nii edasi. Helistan umbes ĂŒhele sĂ”brale ja kĂŒsin, kas oleks ehk vĂ”imalik nendega hetkel tegeleda. Ta on nii tore naine. Olen jĂ€lle temaga palju iba ajanud. Ta ei kuulnud. Hea, et kĂ”ike ei mĂ€leta.
Kahju.

Kritiseeriksin mu kena sÔbratari musti linu, kuid Àrkasin just. Isegi minu riided on mustad. Hoolin temast palju. Peaasi, et ise seda tean.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Keegi anonĂŒĂŒmne kommenteerija on minu teksti paroodiat teinud, nagu nĂ€ha. Tahaksin teada, kes see on.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Lahe sĂŒrrealistlik tekst tegelikult.

Kristina Viin ĂŒtles ...

Ma olen vahukoor ja maasikatort. Musi!

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

Rekompositsioon.

andra ĂŒtles ...

krt, mul oli kah jĂ€rgmisel pĂ€eval esimene Ă”te, et peaks koristama, a Ă”nneks vĂ”tsin jĂ”u ja julguse kokku ja lĂ€ksin kodust Ă€ra. nĂŒĂŒd olen tagasi ja on koduselt sassis.

afanasjev ĂŒtles ...

tahan eestisse!

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.