Und ei ole. Ma siis kirjutan.

Neljapäeval oli Mehise, Kompuse ja Malini jutuõhtu Tampere majas. Sealt liikusime edasi Hando soolaleivapeole. Mul õnnestus nii mõnelegi suurimat sõprust avaldada ja Tegovale möla ajada. Teen suuri sõnu kui olen purjus. Mul on selle peale annet. Sõrm tähendusrikkalt püsti ja õiglus jalule! Pool tundi ketrasin Kõrgema Kunstikooli hindamissüsteemist, et miks õpilasi ei kaasata maali hindamistele. Et nii ei ole aus ja tudengid ei saa teada, miks ja mille eest neile A või B või D pannakse. Siis haarasin Tegoval kraest ja lubasin tulihingeliselt, et kui tema midagi ette ei võta, siis lähen hommepäev ISILIKULT rektori jutule. Mispeale Tegova tögas, et kui Kristina nii palju joob, siis me teda kolmapäeval Soome kaasa ei võta.

Koduteel tõmmati meid Mehise ja Jukaga ühte korterisse sisse. Et noh, napsu on ja äge. Mõtlesime, et miks ka mitte, saab nalja. Meid asetati diivanile ritta. Mul oli seal väga halb olla, kuum, kitsas, lollus ja õhupuudus. Ei julgenud liigutadagi. Sain vist mingisuguse kultuurišoki. Kaks dressides meest ja üks naine, kes lakkamatult kellelegi helistada püüdis ja sõnumeid toksis, kell oli vist pool 5 öösel. Äkki räuskas tugitoolis lösutav jõmm:
"ÕU MEES, SA TÕMBASID TÜMPSU VÄLJA VÄ? HULLUKS OLED LÄIND VÄ?"
Teine, priskem mees, uuris, millega meie tegeleme. Mehis ütles, et ta on kirjanik. Seepeale jäi küsija meile juhmi näoga otsa vaatama, justkui oleks ta seda sõna esimest korda kuulnud. Järgnevalt topiti mulle lahtine fotoalbum nina alla. Pulmapilt. Peigmees ja pruut suudlevad. Paksem tüüp kiitles:
"Vot see on ILU, ma ütlen, MEGA."
Õnneks tegi Juka ettepaneku, et nüüd peaks vist ära minema. Mispeale telefoni klõbistav ja nätsu mäluv tšikk ähmas nagu muuseas:
"Äh, mis te lähete ä, KUHU TEIL IKKA MINNA ON. Ma panin just kalapulgad pannile. Ärge minge ja napsu on ja." Lasime jalga. Väljas märkisin sõpradele, et see oli nagu stseen "Tulnuka" filmist. Muigasime.

Vein ja õlu ei sobi kokku.