Liblikatiivateadlane

Kallis Artur!

Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et sa lõpuks oma teed läksid. Kogu selle aja pidin ise oma väikest tütarlapse peakest vaevama, et kas läheb nüüd niipidi või hoopis naapidi. Nüüd ma siis tean, et läheb naapidi ja mu hing on rahul. Seal, kus me lahku läksime, saime ka esimest korda kokku.

See juhtus Silla juures. Oli ilus kiiskavkollane suvepäev. Kandsin seljas lühikest sitsikleiti ja käes keksukummi, nagu ikka. Nõnda üle silla tantsiskledes ja lõbusalt viisikest ümisedes komistasingi sulle otsa. Kukkusime mõlemad tohutu plärtsatusega otse poriloiku. Kui ehmatusest toibusin ja end püsti ajasin, võtsin esimesena julguse kokku, et vabandust paluda. Ulatasin sulle aumehelikult käe ja ütlesin:

“Ma palun sisikonna põhjast vabandust!“
„Eeh. Jah. Eks siin ilmas juhtub ikka igasugu asju.“
Sina, veider kõhetu poisiklutt, vettinud meremehemüts ühes ja hiigelsuur luup teises pihus, vaatasid mulle hämmeldunud pilgul otsa.
„Mina olen Niina,“ tutvustasin end, “ja kes sina niisugune oled?“
„Tervist, jah. Minu nimi on Artur. Ma olen nimelt liblikatiivateadlane. Ee... tule kaasa, ma näitan sulle, millega ma siin õigupoolest tegelen.“
Haarasid mul käest ja vedasid mind tõtlikul sammul alla jõeäärde. Seadsime end suvesooja heina sisse istuli. „Ole nüüd kuss ja ära liiguta!“sosistasid sa.

Kui olime umbes minutikese vaikust pidanud, juhtus midagi väga iseäralikku. Sinu pea kohal hakkas lendlema liblikaid! Alguses oli neid viis, siis kümme ja lõpuks kogunes neid terve sadakond su õlgadele ja kätele ja põlvedele ja pähe. Nad parvlesid ümber su keha nii tihedalt, et sind ennast, väiksekest, oli liblikate seast üsna keeruline eristada. Siis ma sain kohe aru, miks sa just liblikatiivateadlane oled. Sa ei saakski ju keegi muu olla! Sest ma pole mitte kunagi näinud ühtegi inimest, kelle ümber nii palju liblikaid tiirleks. See on lihtsalt haruldane! Ja veel missugused liblikad- neid oli tuhandetes eri toonides, igaühe tiibadel iselaadi mustrid ja kujundid. Ma polnud niisuguseid mitte kunagi näinud. Kahtlesin, kas need üldse ongi päris liblikad.

„Näed, see siin on silmustiib,“ osutasid asjatundlikult ühele neist, “tal on kummagi tiiva peal muster, mis meenutab sõlme. Ja see siin on tiigrisilm. Vaata neid kollaseid musta äärjoonega silmi tema tiibadel, täpselt nagu tiigril! See on murelendlane, must nagu tukk. See on lehviksaba. Kas ta pole lehviku moodi? See on kasteheinlane. Mururohelistel tiibadel on täpid, mis meenutavad veepiisku. Näed, see on sügisöölane. Tumesinised tiivad täis taevatähti! See on ussisaba, üleni siksakke täis. See on käpaliblikas. Nagu koera jäljed oleksid pitseriga tiibade peale löödud! Näed, see siin on haldjaliblikas. Minu arust üks kaunimaid. Vaata tema silmlaike! Suured ja sinised, sätendavad kui meri, otsatud kui taevas. Imeline. Ja muide, ka sul on väga ilusad silmad!“

Niimoodi saimegi sõpradeks. Hakkasime iga päev kohtuma. Ikka sealsamas, Silla juures. Tavaliselt askeldasime jõe ääres. Sina tutvustasid mulle oma liblikaid ja mina õpetasin sulle oma eriala.
Mina tegelen ju kindlakivihüpetega. Pean keksukummiga hüpates mööda teed edasi liikuma nii, et maandun ainult kindlate kivide peale. Muud maad ei tohi puutuda. See on päris põnev mäng. Enamasti on igal kivil ka oma nimi või tähendab ta lihtsalt mingit sõna. Niimoodi kivilt kivile hüpates on päris vahva lauseid moodustada. Mõnikord on aga osutub kividevaheline maa nii pikaks, et ma lihtsalt ei jaksa sellest üle hüpata ja kukun endal põlved katki. Aga sellest pole midagi.

Õhtuti käisime üksteisel külas. Siis sõime suhkrukringlit ja jõime vaarikavarreteed. Mõtlesime välja igasuguseid mänge. Nagu näiteks kastanimunapeitus. Üks peitis muna ära ja teine pidi ära arvama, kus see asub. Aga ükskord tegin vigurit ja peitsin kastanimuna põue. No oli see vast piinlik lugu küll, kui sa seda asjandust mu pluusi alt pihku üritasid saada! Ma läksin näost tulipunaseks ja kuidagi imelik hakkas. Ka sina olid sel hetkel hoopis teist nägu, kui olid lõpuks oma kastani välja urgitsenud. Pärast juhtunut istusime kumbki omaette ega osanud teineteisele suurt midagi ütelda. Oleksime justkui tülli läinud. Sa tundusid mulle korraga nii võimatult võõras ja kauge, ent seda enam tundsin sinu vastu kiindumust ja tahtsin sinuga veelgi suuremaks sõbraks saada. Või noh. Ma poleks vist tohtinud seda muna SINNA peita! Ei tea, mis mul ometi arus oli.

Kastanimunapeitust ei mänginud me muidugi enam mitte kunagi. Tulid hoopis uued mängud. Näiteks õunalõikamisvõistlus. Nikerdasime õuntest igasugu vahvaid kujundeid välja ja tegime neist väikseid väljanäitusi. Pärast pistsime nad loomulikult nahka. No jaa, ja siis oli meil veel marjaäraarvamine, šampinjonisamba, salateaduslikud sosistused ja muud mängud. Aga neist kõigist pole küll mõtet kirjutama hakata. Pealegi olid need ju meie isiklikud ja väga tähtsad mängud ja eks sa ise mäletad neid kah. Mõnikord armastasid sa mind narrida mu nime pärast:“Niina, Niina, sul on nöbini-na!“ See tegi mind tegelikult päris rõõmsaks, kui nüüd aus olla, kuigi teesklesin halvakspanu ja mossitasin etteheitvalt suud.

Päevad veetsime jõeääres, sest sinul oli ju vaja oma liblikaid uurida ja sinna kogunesid ka kõige haruldasemad liigid. Samal ajal kui sina heina sees liblikaparvena sädelesid, sooritasin mina eemal kõnniteel oma hüppeid. Pikapeale muutus see tüütuks ja ind sai otsa. „Kah asi siin karelda nagu narrike! Ma olen niisuguste rumaluste jaoks juba liiga vana!“ Oleksin tahtnud pigem sinuga olla. Aga sul olid ainult need liblikad. Olid nende külge justkui silmipidi kinni löödud. Vahtisid neid nii suure vaimustusega, et unustasid minu sootuks ära. Muidugi meeldivad mulle su liblikad, kellele ei meeldiks. Nad on väga ilusad, aga ma pean tunnistama, et et olin nende peale üsna kade.

„Häh! Mind poleks nagu olemaski!“ torisesin omaette, „samahästi võiksin hoopis mõnes teises linnas oma kindlakivihüppeid teha, näiteks Viinis või Pariisis. Sul poleks vist sooja ega kõige kärekülmematki, kus mina olen või mis ma teen. Ja minu hüpped ei paku ka sulle erilist lusti. Aga kas mina siis polegi ilus ja tähelepanuväärne? Oot-oot, mul tuli mõte!“
Tormasin ummisjalu üle Silla ja sealt –prõmaki- kodu uksest sisse. Otsisin kapist välja ühe üleni valge suvekleidi, puhvis varrukatega ja puha, siis haarasin sahtlist guaššvärvid ja pintslid. Mul oli plaanis maalida oma kleidist kõige ime-imelisem liblikas, mida sa polnud ealeski varem näinud. Maalisin riidele suured helesinised silmlaigud ja kollased päikeselaigud ja kuldsed viljapead ja rohelised niidud ja punased mooniväljad. Ja siis veel mõned v-tähe kujulised pääsukesed rinnaesisele. Sai see vast alles kunstiteos! Toppisin kleidi selga ja vudisin tuldud teed tagasi. Tee peal pistsin paar kanaperset kah palmikuisse. Nüüd olin küll uhke!

Kui jõe äärde jõudsin, kükitasid täpselt samas asendis nagu ennegi, pea liblikaid täis. Hiilisin tasakesi ligi. „Artur. Artur!“ püüdsin tähelepanu. „Mis. Mis?“ tõstsid hajameelselt luubi silmile, vaatasid üles ja kukkusid ehmatusest selili. Järsku purskusid lõkerdama nagu lõhkev tamm: „Heeh-heh-heh, oi-oi-oi, nii suurt liblikat pole ma veel näinud! Heeh-heh-heh, oi-oi-oi! Ah sina, Niina, mis sinuga on juhtunud, Niina?“
„Ma... ma tahtsin, et sa näeksid, et ka mina olen tegelikult päris ilus liblikas!“ „Nooh,“ vaatasid mind hindava pilguga ülavalt alla ja siis jälle alt üles, silmadeni välja, ja nentisid siis: „Oled küll täitsa ilus. Aga sina pole liblikas, sa oled ju lihtsalt tüdruk!“
„Mis...“ mul jäi kohmetusest klimp kurku kinni ja kuna ma ei osanud sinu jutu peale ei a-d ega o-d kosta, keerasin selja ja pistsin putku, nii kiiresti kui võimalik.

Poole tee peal hakkas vihma kallama, kusagilt pilvepõuest kostus mürinat. Värvilised veenired voolasid ojadena mööda mu sääri ja käsivarsi alla, kleit oli rikutud. Ühe puukuuri räästa all leidsin varju. Tõmbusin känkrasse ja puhkesin kibedusest nutma. „Oh ma rumal armetu plika!“ haletsesin ennast ja pea oli musti mõtteid täis.
Mõne aja pärast murdis päike end pilvede vahelt välja. Mu jalge all sillerdas värviline veeloik. „Ilus,“ mõtlesin, „kui kogu aeg sajaks värvilist vihma, oleks see vast imelugu!“ Tõstsin pea põlvedelt ja vaatasin taevasse. „Vikerkaarevihma!“ Seal, sinavas laotuses kõrguski suur ja selge vikerkaar. Imeline!

Kahel järgneval nädalal ma jõ eäärde ei läinud. Nokitsesin omaette ja aitasin ema aiatöödes. Ükskord olid sa mind otsimas käinud, aga ma palusin teistel edasi öelda, et mind pole kodus. Eks ma olin natuke pahane kah. Pealegi, mulle meeldis üksi olla. Joonistasin ja plätserdasin akvarellidega. Mulle hakkasid värvid huvi pakkuma. „Kui põnevaid toone on võimalik segada!“ imestasin. Terve maailm näis järsku nii värviline, nii mitmepalgeline, nii võimalik. „Igal asjal oma toon ja iseloom, igal inimesel eri iseloom. Küll ma ise olen ikka imeloom...“ jorisesin laulda.

Ühel õhtul võtsin südame rindu ja otsustasin sulle külla minna. Valmistasin eelnevalt ka ühe küpsisetordi. Seda on lihtne teha, aga maitseb hästi. Väike külakost teeb ikka tuju heaks, mõtlesin.
„Oi, Niina! Mul on nii hea meel sind näha!“ tormasid mulle vastu ja kallistasid mind nagu mingit kaisukaru. Hakkasime jälle üksteisel külas käima, aga mitte nii tihti kui varem. Jõe ääres me enam koos aega ei veetnud. Teadsin, et sul on vaja oma liblikatega tegeleda ega tahtnud sind segada. Pealegi olid kõige kihvtimad kivid hoopis teistel tänavatel ja mujal oli palju huvitavam oma hüppeid sooritada.

Nägime üha harvem ja harvem. Ühel hommikul kui üle silla koperdasin, silmasin sind teepervel küürutamas. Toksisid varbaotsaga kivikesi. Pilk oli sul samuti enneolematult kurblik.
„Mis on, Artur? Mis lahti?“ Ei sõnakestki. „No räägi ometi,“palusin sul südant kergendada.
Pärast mõningast vaikust avasid suu:
„Ma... ma pean vist ära sõitma. Kaugele, kaugele maale. Mu vanemad peavad mõneks ajaks tööasjus ära sõitma, Amazonase äärde. Mina aga ei taha üldse ära minna. Mul on siin jõeäär ja liblikad. Ja... Üks võimalus on küll siia jääda, vanaema juurde, aga see pole ka päris õige. Laps peab ikka ema ja isaga koos olema. Ja ega ema mind ka ju maha jätta ei saa. Ma ei tea, mida teha.“
„Artur, kas sa siis tõesti arvad, et su liblikad sinust maha jäävad? Ei! Nad on ju sinu liblikad! Nad on seal, kus oled sinagi!“

See uudis tegi mind muidugi kurvaks. Kartsin, et hakkan sinust puudust tundma. Aga mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Kahe nädala pärast saingi sinult kirja. See oli aadresseerimata postkasti poetatud. Huvitav, miks sa minuga päriselt hüvasti jätma ei tulnud? Võib-olla seetõttu, et lahkuminek on kurb. Võib-olla mõned inimesed lihtsalt ei talu hüvastijätte? Avasin kirja. Sel samal hetkel oli kusagilt kõrgelt kuulda reisilennuki summutatud mürinat. Juba olidki sa lennukis, kilomeetrite kõrgusel.

Mul on hea meel, et sa ikkagi läksid. Sa sõitsidki Brasiiliasse! Seal on ju liblikad palju suuremad ja värvilisemad ja neid on seal arvatavasti miljonites, mine või hulluks! Sul on seal kindlasti väga põnev. Ma loodan, et kui sa sealt ükskord tagasi tuled, saab sinust maailmakuulus liblikatiivateadlane. Ja usutavasti saab minustki asja. Mitte just kindlakivihüppaja või vesivärvisegaja, aga kui ma need kaks teadust kokku panen, lisan sinna veel sülemitäie liblikate lendu ja veel üht-teist, tuleb sellest kindlasti midagi väga suurt ja ilusat!


Sinu

Niina