Kassid on ikka veidrad loomad. Kräunuvad ja peksavad käppadega minu toa ust, nagu oleks kuri kannul. Hea küll, ajan end üles ja lasen hädalise sisse. Aga ei midagi! Tipib ukse vahelt sisse, teeb nägu, nagu ei mäletakski enam, mida ta siit üldse otsis, vahib ringi, et natukenegi kassiväärilist aset leida selles igavas ruumis. Kargab aknalauale, tõmbab end kerra ja piilub poole silmaga aknast välja.
Veerand tunni pärast leiab aga, et ega siin toas ikka midagi põnevat teha ei ole. Hähh, täiesti mõttetu pleiss! Ning nõuab, et ma teda viivitamatult teenindaksin ja auväärse looma uksest välja laseksin. Muudkui jookse! Kassid võiks toateeninduse eest palka ka maksta. Aga ei. Ning paari tunni pärast hakkab otsast peale...