esmaspÀev, 15. september 2008


Vahel juhtub imelikke asju. NĂ€iteks ĂŒks veider asjalugu on see, et kui ma pole mĂ”nda tuttavat ammu, no oma kolm kuud nĂ€inud, leian end jĂ€rsku tema peale mĂ”tlemast ja- oh sa imede ime- kohe varsti vĂ”i siis jĂ€rgmisel pĂ€eval satuvadki meie teed kokku.

Niimoodi on pĂ€ris palju kordi juhtunud. Seekord kunstnik Imatiga. Eelmisel pĂ€eval olin kirjanik Mehisega just Imatist rÀÀkinud, et kui tore ta on, ja kurvastanud seetĂ”ttu, et kunstnik enam eriti maalida ei taha ja neid mis on, mĂŒĂŒb ta liiga odavalt. Samal Ă”htul lugesin ajakirjast EPIFANIO Mehise kirjatĂŒkki kunstnik Imatist, keda isand vanadus mööda Tartu linna taga ajas.

JĂ€rgmisel pĂ€eval pĂ”rkasingi Imatiga kokku. Nimelt lĂ€ksin kunstnike majja akvarellpliiatseid ostma. Vaevalt olin jĂ”udnud uksest vĂ€lja tormata, kui Imat mul randmest kinni haaras ja lajatas,et lĂ€hme nĂŒĂŒd Vanemuise kohvikusse siidrit jooma. "Davai,"olin hopsti nĂ”us, kuigi olin hoopis kooli minemas.

Leidis aset tore jĂ€llenĂ€gemine. Imat oli kerges pohmelli ja purjakiloleku vahepealses seisundis ning tulnud sĂ”bra ema matuselt. Ja ĂŒtles, et ta on tibla, noh. Tunnistasin Imatile, et ta oli mulle just hiljuti meelde tulnud ning et ma tihti kohtan tuttavaid vahetult pĂ€rast nende peale mĂ”tlemist. Tema teadis selle peale ĂŒtelda, et naised ongi nĂ”iad. Ta rÀÀkis veel pika jutu Äksi nĂ”iast, keda tema ema tundis. Muuseas jutustasin kunstnikule ka sellest Mehise jutukesest, mis seal ajakirjas oli. Imat polnud seda lugenud, niisiis jutustasin talle hiljem, mis seal sai. Ja Imat ei suutnud miskipĂ€rast oma kĂ”rvu uskuda, et vanadus tegelaskuju kĂ€tte ei saanud. PĂ€rast lĂ€ksime veel kaubamaja terrassile ja jĂ”ime veel ĂŒhe siidri. Meiega ĂŒhines ka kunstnik Krista. Aga see selleks.

Poole viieks lĂ€ksin kergelt purjakil olles oma elu esimesest Linnapi loengut kuulama. See aga osutus nii huvitavaks, et sain kohe plaksti kaineks. Ja Linnap tuletas mulle ĂŒhe naiskunstniku nime meelde, kelle videot olin Viinis nĂ€inud. See on siin. Marina Abramovich.

Selleks aga, et kellegi peale, keda ammu nĂ€inud pole, mĂ”elda ja teda selle peale kohata, peab ikka tĂ€itsa kogemata see inimene meelde tulema. Ja pĂ€ris sĂŒvenenult peab temast mĂ”tlema. Ning kohtumist ei tohi oodata ega arvata, et varsti nĂ€haksegi. Vahepeal peab ta unustama. KĂ”ik see peab kogemata juhtuma. Kui juhtub, on see ilus vĂ€ike ime. Minul tuleb seda nii mĂ”nigi kord ette. Aga see ei saa juhtuda eriti palju suuremas linnas kui Tartu.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.