Parasürrealistide rühmituse PARA näituse "Paranorm" avamine Jõhvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

(Kristina Viin, "Rendez-vous" 2008)


Olete kutsutud parasürrealistide rühmituse PARA näituse
"Paranorm" avamisele Jõhvi Kontserdimajas 31. juulil kl 17.

Näitusel osalevad Ilmar Malin, Jüri Palm, Elo Järv, Vello Vinn,
Leonhard Lapin, Enn Tegova, Ahti Seppet, Raivo Kelomees ja
Kristina Viin.

Võite küsida, miks ei saa seda väljapanekut vaadata Tallinnas,
kus on rohkem publikut. Asi on ehk lühinägelikus põhimõttes -
nimelt asetses PARA suuresti nö mainstream'ist kõrval,
seega võiks tema inkarneeriminegi alata väljaspool pealinna.
Lisaks, meie riigi suurt sünnipäeva arvestades, tundub
olulisena pöörata kultuurilist tähelepanu Eesti ühele raskele
piirkonnale - Ida-Virumaale. Seega on kunstinäituse
korraldamine Jõhvi Kontserdimajas(01.08 - 05.09.2008),
Jõhvi Kunstikoolis (06. -28.09.2008)
ja Narva Muuseumis (02.10 - 10.11.2008) absoluutselt
loogiline. Valikut töödest saab 10. - 28.11.2008
vaadata Tartu Lastekunstikooli galeriis.

(Loodetava peatse kohtumiseni
Jaan Malin
näituse "Paranorm" kuraator)

Käeharjutused

Vikerraadio loengusari "Ööülikool" ruulib. Võin kuulata põnevaid lektoreid veelgi põnevamatel teemadel, millal aga soovin. Selleks on net ja saadete arhiiv.

mulle tundub,
et kõik mu sõbrad
on viljandi folgil,
kuid mind pole sääl.
ma ei käinud ka sel suvel
lätete pääl,
sest teha on muud.

ega viinud oma kursale lilli,
(kellest aasta maha jäin)
sest õde lõpetas ju
hõbemedaliga
keskkooli, sama päiv.
aga minul oli
kooli lõpus ajalugu üks
aga prantsuse keeles jäi
üks punkt kümnest puudu.

siis läksin kunstikooli,
loomulikult sai must joodik,
mis sa siis arvad.
kuigi praegu on mu karvad
poole lühemad
ja napsu võtan harva
võrreldes selle
tühermaaga,
mis laius vahepääl
mu pääs,
aga vahepääl läks elu hääks.

nüüd läptop nurrub põlve pääl,
ei tea, kauaks nõnda jääb.
kuid mis kasu sest on,
kui suvi on käes
ja mind pole sääl,
kus sõbrad praevad end
päikese käes
idioodiks,
käes õllepudel,
võib-olla viinapits
või pigem pudel.
ja iga folgipuudel
tantsib nagu nuudel,
perses hark,
siis kui algab
labajalavalss
või sulnis vabavärss.

kuid mind pole sääl.
no mis elu see on.

Maalin ja kuulan Vikerraadio saadetearhiivi, et oma mõtted(või mõtete puudus?) ära ei tüütaks. Taustaks on olnud kuuldemängud, eriti meeldis mulle H. Sarapuu "Kolm naist liftis", eluliselt põnev ent etteaimatava lõpuga lugu. Ja Hendrik Relve reisisaade "Kuula rändajat", mõtiskused-mälestused Tiibetist. On ikka avara silmaringiga mees, mõtlen, ja enesega kuidagi sinasõber. Siis saatesari "Inemise sisu"-Vaino Vahing ja Albert ja Peeter Allik ja Ivar Feldmann ning kes kõik veel avavad end üsna värvikal moel. Niimoodi silma-käe sümbioosis maalides ja kõrvaga kuulates erinevate tüüpide vaateid, tarkusi, moodustub selline terviklik nägemus põhiväärtustest, mis kannavad neid, kellel on mingi oma asi ajada. Aga ma ei püüa seda enesele sõnadesse seada.

Ma olen ikka üks imelik inimene. Mis puudutab minu valikuid. See tundmus jõudis kohale pärast Haapsalus käiku. Hakkasin nii mõndagi palju objektiivsemalt vaatama, midagi nägema. Teinekord ei olegi vaja piipu tõmmata, et läheneda ilmaelule teistsugusest vaatepunktist, et mõelda teistmoodi. Mõnikord keerduvad meis paradigma"kuubikute" tahud ümber väga järsku, eneselegi üllatuseks. Ning ei saa enam mõelda mingist asjast nii nagu varem, sest ollakse näinud rohkemat. Küsimus on, kuidas selle teadmisega edasi minna.

Maalimise-joonistamisega on ka tihtipeale nii. Mul on ähmased visioonid, mingid kujundid, mille tähendust ma ei tea. Siis ma hakkan seda välja elama, need koonduvad, hargnevad, tekivad uued kujundid ja moodustavad ühtse terviku. Ja kui vaatan neid olevusi-asju juba lõuendil või pigem paberil, hakkan alles taipama, mis on nende sümbolite, süsteemide taga. Ma vaatan end kui psühhoanalüütik läbi pildi ja usu või mitte- seosed on õiged, see olengi , ja mõistan rohkemgi veel enesest ja ümbritsevast. See on üsnagi ilmutuslik. No sürri poole kalduvate kunstiüritajate eeliseks on muidugi see, et teised ei pruugi nende piltidest aru saada, ja kui saavad, siis enamasti valesti. Kunstnik üksi teab, mida üks või teine detail tegelikult tähendab. Selline (visuaal)paranoiline mõtlemislaad.
Aga eks loovinimesele on üllatusmoment oma tegevuses ikka vabastavaks elamuseks. Ja vabadus on vist üks loomingu põhieesmärkidest.

Tege hinge helläs. Tervitan lätetepäälisi.