esmaspÀev, 14. juuli 2008

Maalin ja kuulan Vikerraadio saadetearhiivi, et oma mĂ”tted(vĂ”i mĂ”tete puudus?) Ă€ra ei tĂŒĂŒtaks. Taustaks on olnud kuuldemĂ€ngud, eriti meeldis mulle H. Sarapuu "Kolm naist liftis", eluliselt pĂ”nev ent etteaimatava lĂ”puga lugu. Ja Hendrik Relve reisisaade "Kuula rĂ€ndajat", mĂ”tiskused-mĂ€lestused Tiibetist. On ikka avara silmaringiga mees, mĂ”tlen, ja enesega kuidagi sinasĂ”ber. Siis saatesari "Inemise sisu"-Vaino Vahing ja Albert ja Peeter Allik ja Ivar Feldmann ning kes kĂ”ik veel avavad end ĂŒsna vĂ€rvikal moel. Niimoodi silma-kĂ€e sĂŒmbioosis maalides ja kĂ”rvaga kuulates erinevate tĂŒĂŒpide vaateid, tarkusi, moodustub selline terviklik nĂ€gemus pĂ”hivÀÀrtustest, mis kannavad neid, kellel on mingi oma asi ajada. Aga ma ei pĂŒĂŒa seda enesele sĂ”nadesse seada.

Ma olen ikka ĂŒks imelik inimene. Mis puudutab minu valikuid. See tundmus jĂ”udis kohale pĂ€rast Haapsalus kĂ€iku. Hakkasin nii mĂ”ndagi palju objektiivsemalt vaatama, midagi nĂ€gema. Teinekord ei olegi vaja piipu tĂ”mmata, et lĂ€heneda ilmaelule teistsugusest vaatepunktist, et mĂ”elda teistmoodi. MĂ”nikord keerduvad meis paradigma"kuubikute" tahud ĂŒmber vĂ€ga jĂ€rsku, eneselegi ĂŒllatuseks. Ning ei saa enam mĂ”elda mingist asjast nii nagu varem, sest ollakse nĂ€inud rohkemat. KĂŒsimus on, kuidas selle teadmisega edasi minna.

Maalimise-joonistamisega on ka tihtipeale nii. Mul on Ă€hmased visioonid, mingid kujundid, mille tĂ€hendust ma ei tea. Siis ma hakkan seda vĂ€lja elama, need koonduvad, hargnevad, tekivad uued kujundid ja moodustavad ĂŒhtse terviku. Ja kui vaatan neid olevusi-asju juba lĂ”uendil vĂ”i pigem paberil, hakkan alles taipama, mis on nende sĂŒmbolite, sĂŒsteemide taga. Ma vaatan end kui psĂŒhhoanalĂŒĂŒtik lĂ€bi pildi ja usu vĂ”i mitte- seosed on Ă”iged, see olengi , ja mĂ”istan rohkemgi veel enesest ja ĂŒmbritsevast. See on ĂŒsnagi ilmutuslik. No sĂŒrri poole kalduvate kunstiĂŒritajate eeliseks on muidugi see, et teised ei pruugi nende piltidest aru saada, ja kui saavad, siis enamasti valesti. Kunstnik ĂŒksi teab, mida ĂŒks vĂ”i teine detail tegelikult tĂ€hendab. Selline (visuaal)paranoiline mĂ”tlemislaad.
Aga eks loovinimesele on ĂŒllatusmoment oma tegevuses ikka vabastavaks elamuseks. Ja vabadus on vist ĂŒks loomingu pĂ”hieesmĂ€rkidest.

2 kommentaari:

Kristina Viin ĂŒtles ...

Kuid vabadus ka ĂŒsna kĂŒĂŒnilises mĂ”ttes. et kui sa oled juba mingi portsu loomingut endast vĂ€lja andnud, saavutada ĂŒkskord see seis, et sa ei pea mitte kellelegi seletama hakkama, kes sa selline oled ja mis ja miks, selleks, et midagi teha. et ei peaks nii palju sebima ja seletama. et saaks vabamalt tegeleda sellega, mis meeldib ja vaja. see on tavaline noore inimese unistus.

konnula contra ĂŒtles ...

Ja kui jÔuad vabaduseni - on ka kunst lÀbi vist. Loogiliselt. Aga Ônneks ei jÔua.
KÔige tÀhtsam on teelolek. KohalejÔudmine polegi ju tegelikult nii oluline.

TĂ€dike kĂŒsis lennuki piloodi kĂ€est - sa mind ĂŒles viid, aga kas sa alla ka tood?
Ükski lennuk pole veel ĂŒles jÀÀnud - ĂŒtles too.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.