Maalin ja kuulan Vikerraadio saadetearhiivi, et oma mõtted(või mõtete puudus?) ära ei tüütaks. Taustaks on olnud kuuldemängud, eriti meeldis mulle H. Sarapuu "Kolm naist liftis", eluliselt põnev ent etteaimatava lõpuga lugu. Ja Hendrik Relve reisisaade "Kuula rändajat", mõtiskused-mälestused Tiibetist. On ikka avara silmaringiga mees, mõtlen, ja enesega kuidagi sinasõber. Siis saatesari "Inemise sisu"-Vaino Vahing ja Albert ja Peeter Allik ja Ivar Feldmann ning kes kõik veel avavad end üsna värvikal moel. Niimoodi silma-käe sümbioosis maalides ja kõrvaga kuulates erinevate tüüpide vaateid, tarkusi, moodustub selline terviklik nägemus põhiväärtustest, mis kannavad neid, kellel on mingi oma asi ajada. Aga ma ei püüa seda enesele sõnadesse seada.

Ma olen ikka üks imelik inimene. Mis puudutab minu valikuid. See tundmus jõudis kohale pärast Haapsalus käiku. Hakkasin nii mõndagi palju objektiivsemalt vaatama, midagi nägema. Teinekord ei olegi vaja piipu tõmmata, et läheneda ilmaelule teistsugusest vaatepunktist, et mõelda teistmoodi. Mõnikord keerduvad meis paradigma"kuubikute" tahud ümber väga järsku, eneselegi üllatuseks. Ning ei saa enam mõelda mingist asjast nii nagu varem, sest ollakse näinud rohkemat. Küsimus on, kuidas selle teadmisega edasi minna.

Maalimise-joonistamisega on ka tihtipeale nii. Mul on ähmased visioonid, mingid kujundid, mille tähendust ma ei tea. Siis ma hakkan seda välja elama, need koonduvad, hargnevad, tekivad uued kujundid ja moodustavad ühtse terviku. Ja kui vaatan neid olevusi-asju juba lõuendil või pigem paberil, hakkan alles taipama, mis on nende sümbolite, süsteemide taga. Ma vaatan end kui psühhoanalüütik läbi pildi ja usu või mitte- seosed on õiged, see olengi , ja mõistan rohkemgi veel enesest ja ümbritsevast. See on üsnagi ilmutuslik. No sürri poole kalduvate kunstiüritajate eeliseks on muidugi see, et teised ei pruugi nende piltidest aru saada, ja kui saavad, siis enamasti valesti. Kunstnik üksi teab, mida üks või teine detail tegelikult tähendab. Selline (visuaal)paranoiline mõtlemislaad.
Aga eks loovinimesele on üllatusmoment oma tegevuses ikka vabastavaks elamuseks. Ja vabadus on vist üks loomingu põhieesmärkidest.