temast sai luuletaja

Valik illustratsioonidest Võru Instituudile

Vahepääl joonistan kasse... (võrukeelne Täheke)

Raamatukogu kohvikus

Raamatukogu kohvikus
Heledad päikesetriibud
Kriibivad mu rinnale
Kuumaveeallikaid
Kas hakkab parem või ikka on halb
On juba kevad ja ikka veel talv
Omaenese raskus ja rabedus
Kisub mu maadligi
Rebib mu Karlova korteri
Higised laed põranda ligi
Määriks ka selle kohviku
Heledad aknad
Jämeda tahmaga kokku
Kui siia liiga kauaks
Istuma jääksin
Tegelikult polegi vahet
Kus viibid
Valguselaigus või kiduras härmas
Kui su enese kese on habras
Ja hämaras triiviv

***


Ma ei karda enam surma nii väga
Aga tahaksin olla valmis
Siis kui on aeg
Lasta end lahti
Õppida eluajalgi
Vabalt tõusma ja langema
Olla lumehelves
Helge ja soe
Langeda muretult
Hea inimese
Pehmele põsele
Sulada kevadise sulaveena
Ta naerukurdude tõeks
Olla lihtne
Ja lohutav

***

Üle kilgendava tänava
Variseb koormatäis lund
Katuselt alla
Häbenesin just
oma kaenla alt valla-
Rebenend palitut
Üle teegi ei taltunud minna
Aga tunne on targem ja
Teadjam kui mina

Taamal pahiseb emajõe pind
Nagu silmavesi puhas ja selge
Higine pais mida terve talv
Raske kooriku all
Kinni on hoitud
Viletsus valu ja hirm
Las minna

Põlvitan patjadel
Traageldan armu ja hoolega
Päevinäind kasukat
Iga nõelapiste siin ja praegu
Jääb kuskile alatiseks alles
Talv tuleb taas
Ja kanda on palju

Varesed peksavad

VARESED PEKSAVAD end
vastu varahommikust udu,
justkui põgeneks sõja eest.
Ma magan ikka veel.
No kuidas sa ei oska, no kuidas ei suuda
siis luua! Maailm juba ammu ootab,
hammas verevil, ihu elevil, et su kurvastusest juua
end silmini täis: ”Jah see on midagi! Vohh see on midagi!”
püherdaks parv ruigavaid kriitikuid
su uusimas okses.

Ei suuda armastadagi.
Parv püherdisi on rüüstanud su templigi.
Ei kõlvanud sina, ei kõlvanud nemad.
Kuskil sügaval lekib juba ammu.
Ja aeg mängib oma väikest kurja kremplit,
kuidas me kõik nii erinevaks kasvame.
Leia siis see.

Päike on ammu loojas.
Ma magan ikka veel.
Vahel on tunne, et ma ei ärka kunagi üles.
Peksan end kildudeks vastu südaöist ollust.
Veri tõmbub pruuniks. Ma lämbun. Mul on hirm.
Kes sa oled? Kus sa oled kui need mustad linnud
kriiskavad jäiste akende taga mu
tinaraskes unenäos?

Kas keegi teine saab mind päästa
mu enese vanglast?
Avada aken, viia mind süles
vastu päikese heledat tõusu,
ajada üles.
Ükskord ometi
ärgata üles.
Lasta lahti.

üks silmapiir
üks pilk
kaks oksakest
kaks kõrva
teravatipulist
kaks graafilist joont
must ja valge
kuidas seda lihtsalt
paberile kanda
üks silmapiir
üks joon
kellegi kaugusse
keskendund pilk
sosistan
imetasaselt
kullake
sul on nina otsas tilk

keegi liputab saba