Varesed peksavad

VARESED PEKSAVAD end
vastu varahommikust udu,
justkui põgeneks sõja eest.
Ma magan ikka veel.
No kuidas sa ei oska, no kuidas ei suuda
siis luua! Maailm juba ammu ootab,
hammas verevil, ihu elevil, et su kurvastusest juua
end silmini täis: ”Jah see on midagi! Vohh see on midagi!”
püherdaks parv ruigavaid kriitikuid
su uusimas okses.

Ei suuda armastadagi.
Parv püherdisi on rüüstanud su templigi.
Ei kõlvanud sina, ei kõlvanud nemad.
Kuskil sügaval lekib juba ammu.
Ja aeg mängib oma väikest kurja kremplit,
kuidas me kõik nii erinevaks kasvame.
Leia siis see.

Päike on ammu loojas.
Ma magan ikka veel.
Vahel on tunne, et ma ei ärka kunagi üles.
Peksan end kildudeks vastu südaöist ollust.
Veri tõmbub pruuniks. Ma lämbun. Mul on hirm.
Kes sa oled? Kus sa oled kui need mustad linnud
kriiskavad jäiste akende taga mu
tinaraskes unenäos?

Kas keegi teine saab mind päästa
mu enese vanglast?
Avada aken, viia mind süles
vastu päikese heledat tõusu,
ajada üles.
Ükskord ometi
ärgata üles.
Lasta lahti.