I`ve just seen a face
Don`t let me down

Kassid on ikka veidrad loomad. Kräunuvad ja peksavad käppadega minu toa ust, nagu oleks kuri kannul. Hea küll, ajan end üles ja lasen hädalise sisse. Aga ei midagi! Tipib ukse vahelt sisse, teeb nägu, nagu ei mäletakski enam, mida ta siit üldse otsis, vahib ringi, et natukenegi kassiväärilist aset leida selles igavas ruumis. Kargab aknalauale, tõmbab end kerra ja piilub poole silmaga aknast välja.
Veerand tunni pärast leiab aga, et ega siin toas ikka midagi põnevat teha ei ole. Hähh, täiesti mõttetu pleiss! Ning nõuab, et ma teda viivitamatult teenindaksin ja auväärse looma uksest välja laseksin. Muudkui jookse! Kassid võiks toateeninduse eest palka ka maksta. Aga ei. Ning paari tunni pärast hakkab otsast peale...

Vahel juhtub imelikke asju. Näiteks üks veider asjalugu on see, et kui ma pole mõnda tuttavat ammu, no oma kolm kuud näinud, leian end järsku tema peale mõtlemast ja- oh sa imede ime- kohe varsti või siis järgmisel päeval satuvadki meie teed kokku.

Niimoodi on päris palju kordi juhtunud. Seekord kunstnik Imatiga. Eelmisel päeval olin kirjanik Mehisega just Imatist rääkinud, et kui tore ta on, ja kurvastanud seetõttu, et kunstnik enam eriti maalida ei taha ja neid mis on, müüb ta liiga odavalt. Samal õhtul lugesin ajakirjast EPIFANIO Mehise kirjatükki kunstnik Imatist, keda isand vanadus mööda Tartu linna taga ajas.

Järgmisel päeval põrkasingi Imatiga kokku. Nimelt läksin kunstnike majja akvarellpliiatseid ostma. Vaevalt olin jõudnud uksest välja tormata, kui Imat mul randmest kinni haaras ja lajatas,et lähme nüüd Vanemuise kohvikusse siidrit jooma. "Davai,"olin hopsti nõus, kuigi olin hoopis kooli minemas.

Leidis aset tore jällenägemine. Imat oli kerges pohmelli ja purjakiloleku vahepealses seisundis ning tulnud sõbra ema matuselt. Ja ütles, et ta on tibla, noh. Tunnistasin Imatile, et ta oli mulle just hiljuti meelde tulnud ning et ma tihti kohtan tuttavaid vahetult pärast nende peale mõtlemist. Tema teadis selle peale ütelda, et naised ongi nõiad. Ta rääkis veel pika jutu Äksi nõiast, keda tema ema tundis. Muuseas jutustasin kunstnikule ka sellest Mehise jutukesest, mis seal ajakirjas oli. Imat polnud seda lugenud, niisiis jutustasin talle hiljem, mis seal sai. Ja Imat ei suutnud miskipärast oma kõrvu uskuda, et vanadus tegelaskuju kätte ei saanud. Pärast läksime veel kaubamaja terrassile ja jõime veel ühe siidri. Meiega ühines ka kunstnik Krista. Aga see selleks.

Poole viieks läksin kergelt purjakil olles oma elu esimesest Linnapi loengut kuulama. See aga osutus nii huvitavaks, et sain kohe plaksti kaineks. Ja Linnap tuletas mulle ühe naiskunstniku nime meelde, kelle videot olin Viinis näinud. See on siin. Marina Abramovich.

Selleks aga, et kellegi peale, keda ammu näinud pole, mõelda ja teda selle peale kohata, peab ikka täitsa kogemata see inimene meelde tulema. Ja päris süvenenult peab temast mõtlema. Ning kohtumist ei tohi oodata ega arvata, et varsti nähaksegi. Vahepeal peab ta unustama. Kõik see peab kogemata juhtuma. Kui juhtub, on see ilus väike ime. Minul tuleb seda nii mõnigi kord ette. Aga see ei saa juhtuda eriti palju suuremas linnas kui Tartu.

Käisin vahepeal reisimas. Aga sellest ei jaksa ma täna õhtul kirjutada.

Mulle meeldib blogi pidada. Kuigi ma pole selles väga järjekindel. Blogis on andmise ja jagamise rõõmu. See on nagu oma väike toake, kus sõbrad ja tuttavad külas käivad. Seal pakun neile kohvi ja kooki, aga vahel ka lambiõli. Mitte paha pärast, mõnikord lihtsalt juhtub nii. Siis näitan neile pilte ja muud toredat ning vahetame muljeid ja ajame muidu juttu. Vahel käin ise teistel külas. Nii njummi.

Ajakirjast "Akadeemia" nr 9 2008 võib leida mõnda minu sikerdust.

Maksan oma tegude ja tegematajätmiste eest. Maksan, järelikult olen olemas.