Linnas ja enamasti siseruumides asjatades ikka kevade saabumise erinevaid nüansse looduses vist ei taju, nii nagu maainimene seda teeb. Viisin lapse hoidu ja siis vahtisin lastehoiu tagaaias valgetest õitest vahutavat, sumisevat ja liblikatega ehitud kirsipuud pea õieli, tükk aega nagu juhm. Kas tõesti juba? Ja et seda ilu peab sisse hingama, see ei kesta kaua. Praegu, nüüd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar