22. veebruar

Uudiseid moe- ja ilumaailmast. On teada fakt, et loodusliku hennaga punaseks värvitud juukseid naljalt ei blondeeri, henna lihtsalt ei tule välja. Aga mul punasest siiber ja tahtsin heledaid triipe peale teha, noh, üritama peab. Aga välja tuli midagi jubedat, läks porgandiks kätte. Siis ostsin uue blondi värvi ja värvisin juba terve pea. Tulemus veel hullem, valgete juurtega tibupea. Et mitte hakata nüüd ebaloomuliku tooni pärast juukseid maha lõikama, võtsin sahtlist varem ostetud roosa juuksebalsami ja mõtlesin, et mingu siis juba päris pungiks kätte. Nüüd ma olen nagu Diane hetkel Twin Peaksist või Milla " Viiendast elemendist". Täitsa punk jah, ütleks, et lahe.

8. märts

Üks üldine probleem näib olevat loengutes - eesti tudengid (vist eriti nooremad) ei julge võtta sõna. Ja ega ise ka vahel või sageli ei tihka. Kardetakse valesti öelda või lolliks jääda või tunduks just naeruväärselt lihtne vastata - jälle oled loll. Ja vahel ei ole mingit tuju ega taha, et üldse keegi puudutaks, ka nii võib olla. Jutt sõjast Jaapanis 1331-1333 ja õppejõud küsib, noh, mis võis Eestis umbes samal ajal olla. Kõik vaikivad. No piinlik ju hõisata, et Jüriöö ülestõus näiteks. Ikka vaikus. No kuulge. Keegi vaikselt sosistab: "ordud..." Õppejõud on abitu, loengu lõpus ütleb, et mis teil küll on, no katsuge ikka natuke kaasa mõelda. Mjah. Kartus või kambavaim, mõlemad. Kui kõik vaikivad: vaikigu siis teised ka solidaarselt kaasa, oleme kõik ühtemoodi. Kangutama peab, et inimesi kesta alt lahti murda. Ja meelitama. Endal hakkab ka piinlik olukorra pärast, misasja kõik punnitavad. Siis tulevad halastussõnavõtud.

19. märts

Jordan Peterson on tõesti vist uus trend - mitte ainult sõbrad ei räägi temast, üleeile astusin sõbrannaga Pirogovi baarist läbi ja jäin kohe kuulama, kuidas üks noormees vaimustusega tütarlapsele Petersoni videoloenguid lahti mõtestas oma eluprobleemide taustal. (Loogilisem oleks seda kuulda olnud rohkem Veinis ja Vines, kus minu hinnangul n-ö paremmõtlejaid rohkem liigub. Aga ju siis ei ole ainult ühe seltskonna eeskuju). Olen mõningaid loenguid kuulanud, jah, on küll tark jutt. Aga ta on väga resoluutne, suure väitsega lõikab probleemid lahti: kui on depressioon, mine tööle, ei mingit hala. Võta ennast käsile ja lõpeta enesehaletsemine; ära lase endale pähe istuda, lõpeta tundlemine, ära ole nõrk. Võib-olla on sellisel arutuseni viiva uduajamise ja "universumilt" kingituste soovimise ajajärgul (Alkeemia.ee, Elu24, Telegram, tantalaagrid, inglid jne jne) tõepoolest tarvis mingit tugevat ratsionaalse otsustavuse apologeeti: inimesed, hakake ükskord vastutama oma elu eest, kaua võib lapsepõlve venitada. Kedagi, kes asju otse välja ütleks. Võib-olla, võib-olla.

21. märts

Räägivad, et meil on
äärmusparempoolsed, kultuurimarksistid,
šovinistid, radikaalfeministid,
natsid ja sortsid ja punased,
sallivuslased ja padukonservid,
liberastid, tolerastid ja fašistid
sinimustvalge laotuse all.
Hetkeks peatun ja näen vaid
trobikonda ülekasvanud lapsi,
endisi punapõskseid põnne,
kes iga päev mõtlevad, et
mida teha oma eluga.

Mis veel välja jäid?

25. märts 

Naljatlevad, et ainult hullud räägivad enesega. Olen vahel endamisi valjult mõtlema hakanud, lahendan kodus peas mingit probleemi, arutlen millegi üle ja lauselõpud hüppavad iseenesest suust välja. Siis ehmatad isegi. Uus komme, varem polnud. Ja vahel, kui kellelegi kirjutan, avastan end mõnikord ilmekalt kaasa hääldamast. Laps küsib, kellega ma räägin. Sisekõne on muutunud valjemaks. Või mõte valjemaks?  Pigem unustab inimene end vahel lihtsalt ära mingi intensiivse tegevuse juures ja ilmselt see aitab kuidagi fokuseerida.