reede, 16. veebruar 2018

Piits

Mingi väga suure hingelise valu läbielamisega on nõnda, et inimesel ei lasta lõpmatult kannatada, psühhofüüsisel on omad kaitsemehhanismid. Kui oled juba tükk aega täielikus põrgus, valu enam välja kannatada ei suuda, ärevusest võitu ei saa ja peaaegu võtad nõuks ennast mingi juhtmega piitsutada, et oleks veidigi kergem, käib mingi klõks ära ning järgnevatel tundidel hakkab kuidagi eriliselt rahulik, eufooriline ja helge. Hakkad näiteks omaette tantsima hoopis. Ületad ennast. Armastad ennast. Paned viiruki vaigu suitsema, küünlad põlema, tantsid ja laulad. Teed endale maniküüri, masseerid end õliga kokku. Ja selline valuringlus käib päevade jooksul, tsüklitena. Inimesele ei anta kanda rohkem, kui ta kanda suudab.

3 kommentaari:

valper ütles ...

mis häda on?

Kristina Viin ütles ...

Kirjutasin sulle gmaili

Kristina Viin ütles ...

See Xanax on kehv. Eile ühe võtsin, täna pole enam võtnud, teeb pea lihtsalt raskeks ja uimaseks. Aga hea, kui hädakorraks olemas.

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...