jaanuaris Cerveteris

jaanuaris Cerveteris
ääristavad valged lehmad rohetavaid hauakupleid
palavas loojanguvihus peesitab kollane kass
ja apelsinid vedelevad niisama puudesalus maas
pistan lilleõie kõrva taha on jälle suvi lasen päeval ennast paitada
mõelda vaid märgib tema
selline ongi see Vivaldi Talv
mida meie oma põhjamaistes kujutlustes väärtõlgendame -
pekslevad lumeräitsakad tuisk ja möll
kui tühine äng mis valu see ka on
minu olemuse tuum on äng
karge boreaalne tumedus
kas suudaks mõista mind
päevitunud sooja maa jeesuspoiss
lääge suudlusega oliivipuu juurtel
või lunastaks mind just
üks serotoniini üledoos läppuvas leitsakus
käin tihti vannis kui väljas on talv
masseerin kuuma joaga oma alatasa külmi
käsi ja jalgu
uhan turja pealt raskust mis vohab kui malts
aga jaanuaris Cerveteris
kepslevad lambukesed keset vananaistesuve
ja Jumala Tall valvab altaril koguduse üle
Neitsi Maarja värviline kuju on kui lasteraamatust
ja naerataval padre Piol olid lillelõhnalised stigmad
poe ees mekivad vanamehed cappucinot
taustaks kirikukell
mille hele sumedus justkui kuulutaks pidu
oh Vivaldi mis äng see ka on
kus tuisk kus torm kus põhjamaade igatsus
külmast vihmast patrad vaid
tuuleiilist mis kord krae vahele tikkus
valge nisu moondad mustaks
rukkileivaks