tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja
keegi on jätnud sulle elamisse
armastuse märke: 
väiksed kakajunnid potis
millele on unustatud vett peale tõmmata
rasvased näpujäljekeerutused sinu läptopil
ruuged näritud õunasüdamikud laual (ja laua all)
nad olid läinud täna judotrenni vaatama
võiks minna neile vastu

Aega on kuidagi jälle nii vähe peos. Laupäeval ärkad, teed lapsele pannkooke, vastad kirjadele, saadad faile, allkirjastad lepingu,maksad arved, samal ajal, kui poiss seljas roinab, et tema tahab minu arvutit, too vana arvuti läheb muudkui pimedaks. ja ongi pool päeva läinud, kui tegelikult on vaja maalida näituse jaoks, tõlkida vanakreeka keelest(kui reeglid on on unenud, ajad näpiga õpikust taga), õppida jaapani keelt, tutvuda teistegi kooliülesannetega jne; lõpetada ära tellimustöö. Lisaks tahaks lugeda raamatuid ja on aeg hakata mõtlema lõputööle. Peab ennast kuidagi mobiliseerima. Aga maru huvitav on kogu aeg.