laupÀev, 15. juuli 2017

Paks munk

(Toimetamata, nÔuab edasiarendamist)


Paks munk armastas vĂ€ga kesklinna alkoholipoodi kĂŒlastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt pĂŒsti, loivas ta pĂ€evast-pĂ€eva kummis kilekottidega alkopoe ja nurgataha rÀÀmas lilleaia varju jÀÀva vĂ€ikse Ă”igeusu kiriku vahet. MĂ”nede aastate eest, kui T koos kaastudengitega paasaööl pisut veinistena teel ĂŒliĂ”pilasseltsist koju kirikut kĂŒlastasid, ujus see suur tume kogu otsejoones Etenduselt tema palge ette ja teatas karmilt: “Minge siit minema, see on Kirik.” Tudengid polnud midagi teinud. Kaks naist seisid teineteisel hĂ”lma alt kinni vĂ”tnuna, naeratavatena, peakateteta, vaikivalt keset kirikupĂ”randat ja jĂ€lgisid mĂ€ngu. Noormehed, pisut tagasihoidlikumad, passisid igavledes taga ukse juures. Kristus on ju surnuist ĂŒles tĂ”usnud! Kas naeratamine kirikus on keelatud? Kaks rĂ€ttides vanadaami pĂ”rnitsesid neid kirikuhĂ€maras etteheitvalt. Kas neil olid spetsiaalselt treenitud nuuskurninad veiniaurude peale? VĂ”i oli asi ikkagi puuduvates rĂ€ttides? Igal juhul, hĂ€irivad sissetungivad.
“Avatud uste pĂ€eval”, Kirikute Ööl ostis T viieaastasele pojale kahe palliga kollast vahvlijÀÀtist ja nĂ€hes jalutuskĂ€igul vasakut kĂ€tt pĂ€ikeselaikudes sillerdavat rohetavat kirikuaeda ja suurt lahtiheidetud ust, kus noored pered sisse ja vĂ€lja kĂ€isid, otsustas ta lapsega sisse kiigata. “NĂ€e, see on kirik, kas pole ilus?” Jahedas viiruki-ja konihaisuseguses ruumis istus ukse juures kaks tigedate nĂ€gudega vanamutti. T ostis nende tuju parandamiseks 11 euro eest vahakĂŒĂŒnlaid, Jumalaema ikoonikese ja palvehelmed. Kuid ega see ĆŸest nende vingus ja etteheitvaid palgeid “Mis te siit otsite?” siledamaks ja rÔÔsamaks tĂ”mmanud. Naine lĂ€ks lĂ€bi kullatud ja vĂ€rskete noorte kaskedega ehitud saali altari ette ja Ă”petas pojale kĂŒĂŒnlaid panema. “NĂŒĂŒd sa vĂ”id midagi soovida.” Liikumatu ehmatusega avastas ta, et pingil istus pĂ”rnitsedes seesama musta mĂŒtsilotuga Õudne Munk, diakon, vĂ”i kes ta Ă”ieti oligi. Kuri, sĂŒnge, kahtlustav. Suur Ă”llekĂ”ht ĂŒle pandla ettepoole rippumas. KĂŒĂŒnal ei tahtnud pĂŒsti jÀÀda. Pidi veel vaha tilgutama. JĂ€rsku oli see munk nende seljataga ja kĂ€ratas vene aktsendiga: “Mis teil on poisil mingi meningiit vĂ”i angiin vĂ”i?” Misasja? Naine ei saanud aru ja pĂŒĂŒdis temast mitte vĂ€lja teha. “Ma kĂŒsisin, kas poisil on meningiit vĂ”i?” Misasja, endal on sul meningiit, mĂ”tles naine pĂŒĂŒdis tegevust jĂ€tkata. Ent seljatagune muutus raskemaks ja vajutas talle Ă”lgadele. “Kas sa ei saanud aru vĂ”i?” mĂŒhatas munk Ă€rritunult. Tehes, nagu poleks naine teda kuulnudki, libistas naine tasakesi kiire liigutusega poisi puuvillase suvemĂŒtsi kuklast Ă”lgadele.
Naises lahvatas raev, metsik valu, jĂ€rsku kehastas see kibestunud pundunud nĂ€oga munk kĂ”iki ĆĄovinistlikke sigu tema elus. Repressiooni. Headust ja armastust köndistavat vĂ”imu. Seda, kuidas tema isa tal korduvalt ninast vere vĂ€lja peksis, kui ta laps oli ja siis vihaselt salvas: “Sinu pĂ€rast pean ma neid veriseid botaseid pesema.” “Sinu pĂ€rast olen ma jĂ€lle emaga tĂŒlis.” “Sina, kuradi lita, ei lase mul ennast rahulikult vĂ€lja elada, tagajĂ€rgedeta peksta. Rahulikult telekat vaadata. Kahvliga peab ĂŒle laua sulle, haukuvale kutsikale. Kui sa siia majja kunagi mingi mehe tooma peaksid, peksan ta surnuks. Ja sina paki oma kohvrid ja kasi siit minema.” Seda, kuidas poisid teda algkoolis jalgadega tagusid. “Hajameelne paksuke.” Kirjanduse tunni pugeja. Kunstitunni geenius. See meie “geenius”. T-d solvas, kui valentinipĂ€eval pidid Ă”pilased ĂŒksteist kirjalikult iseloomustama ja tema kohta ei kirjutatud “lahe” ega “tore” ega “sĂ”bralik”, vaid lihtsalt “andekas”. Andekas. Mis loomuomadus see on? PĂ”hikoolis ajasid needsamad peksjad poisid teda tahvlikepiga klassinurka ja surkisid, ise koridoris jĂ€rele hĂŒĂŒdes: “ Ma ei tahaks sind siis ka, kui sa oleksid viimane naine maailmas. Sinna pekkide vahele, vĂ”eh.” T-le jĂ€i see eluks ajaks meelde, see oli naljakas. Armukadedad klassiĂ”ed punusid tema ĂŒmber valesid ja kiusu, sest just T oli see, kellele “lahedad poisid” tunni ajal seljatagant rinnahoidjapaelaga vastu selga laksatasid. Ja tema oli see, kes hiljem ĂŒlikoolis purjuspĂ€i kursavennaga magas ja kelle ĂŒle teised pĂ€rast naersid: “P-l on ka suur munn, tahad vĂ€?” Tema oli see, kes veel nii mĂ”nelgi hoolimatul ennast narrida ja alandada lasi; see, kes ei teadnud, mida ta teeb. Tegelikult teadis, vĂ€ga hĂ€sti teadis. See enesehĂ€vitus oli summutatud appikarje mingisugusegi armastuse ja hoolivuse jĂ€rele. Vastuseta, ĂŒha enam endassesulguv. Tema oli see, kes ĂŒhe ennasttĂ€is lugupeetava joodikmehega mĂ”nda aega koos elas, hirmus, et too teda ei armasta, trotslikult teenida pĂŒĂŒdis. “Kas ma olen sul mingi koer vĂ”i?” kĂŒsis T, kui lamasklev joodik kĂ€skis endale ĂŒhe kohvi teha. “Hahaha, aga sa oledki ju koer, “ lÔÔpis joodik seepeale .
T kujutas ette, kuidas ta sellele mungale kĂ€ratab: “Mis sa arvad, kas Jeesus ka kirikus hapra mĂŒtsikese pĂ€rast pisikesele poisile kirikus kallale kargaks? Ei, ta viskaks sinusugused siit vĂ€lja. VĂ”ib-olla pistaks tulegi otsa niisugusele, nagu see teeseldud kulda ja karda tĂ€is tort siin keset ilusat aeda.” Kuid ei, ta ainult vaikis, pea maas, pooleldi seljaga korranĂ”udja poole ja teatas otsustavalt poisile: “LĂ€hme siit Ă€ra.” “Aga emme, mu mĂŒts…” “Õues panen pĂ€he tagasi.”
Olles kĂŒĂŒnaldega ĂŒhele poole saanud ning ka usksest vĂ€lja jĂ”udnud, oli paks munk neist juba ette jĂ”udnud ja traageldas, mobiiltelefon kĂ”rva juures, nĂ€rviliselt mööda kirikuaeda. Ning kui naine poisiga temast möödus, tegi munk, nagu muuseas, telefon ĂŒhes kĂ€es, teise kĂ€ega poisi poole osutades risti enese ette. Kui jĂ€lk, mĂ”tles naine. Mida ta endast mĂ”tleb. JĂ€rgmine kord, kui ta teda veel peaksin ĂŒlbitsemas nĂ€gema vĂ”i Ă”ieti kujutlustes juba nĂŒĂŒd, moondub ta Suureks Amatsooniks vĂ”i Raevukaks Dakiniks ning hammustab tegelasel ĂŒhe kerge lĂ”uatĂ”mbega pea otsast.
Veel kujutles ta, kuidas munk öövarjus, palvehelmed ĂŒhes kĂ€es, peenis teises, vaikselt suviste pluuside alt pungitavate nibumĂ€lestuste uimastavas meelevallas pohmas peaga pĂ€rast suuremaid kirikupidustusi pihku peksab ja siis Ă”ndsalt, ĂŒks kĂ€si veel ligane, oma kujuteldavatJumalat palub. Tema, pĂŒha, Jumalale nii lĂ€hedalseisev, puutumatu, vankumatu, pĂŒĂŒdlik ja truu. Ainult pisikeste Inimlike NĂ”rkustega.
Tema, joodikmunk. Ilmselt ilmalikuks eluks liiga metsik. Kirikuta elus enesega hakkama saamiseks liiga Ă”rnuke. Kirik, armastava mamma soe ĂŒsk. Hellade heidikute amm.
“Kohutav Jumala poolt hĂŒljatud uberik,” mĂ”tles T ja kĂ”ndis edasi.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.