Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist)

Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püsti, loivas ta päevast-päeva kummis kilekottidega alkopoe ja nurgataha räämas lilleaia varju jääva väikse õigeusu kiriku vahet. Mõnede aastate eest, kui T koos kaastudengitega paasaööl pisut veinistena teel üliõpilasseltsist koju kirikut külastasid, ujus see suur tume kogu otsejoones Etenduselt tema palge ette ja teatas karmilt: “Minge siit minema, see on Kirik.” Tudengid polnud midagi teinud. Kaks naist seisid teineteisel hõlma alt kinni võtnuna, naeratavatena, peakateteta, vaikivalt keset kirikupõrandat ja jälgisid mängu. Noormehed, pisut tagasihoidlikumad, passisid igavledes taga ukse juures. Kristus on ju surnuist üles tõusnud! Kas naeratamine kirikus on keelatud? Kaks rättides vanadaami põrnitsesid neid kirikuhämaras etteheitvalt. Kas neil olid spetsiaalselt treenitud nuuskurninad veiniaurude peale? Või oli asi ikkagi puuduvates rättides? Igal juhul, häirivad sissetungivad.

“Avatud uste päeval”, Kirikute Ööl ostis T viieaastasele pojale kahe palliga kollast vahvlijäätist ja nähes jalutuskäigul vasakut kätt päikeselaikudes sillerdavat rohetavat kirikuaeda ja suurt lahtiheidetud ust, kus noored pered sisse ja välja käisid, otsustas ta lapsega sisse kiigata. “Näe, see on kirik, kas pole ilus?” Jahedas viiruki-ja konihaisuseguses ruumis istus ukse juures kaks tigedate nägudega vanamutti. T ostis nende tuju parandamiseks 11 euro eest vahaküünlaid, Jumalaema ikoonikese ja palvehelmed. Kuid ega see žest nende vingus ja etteheitvaid palgeid “Mis te siit otsite?” siledamaks ja rõõsamaks tõmmanud. Naine läks läbi kullatud ja värskete noorte kaskedega ehitud saali altari ette ja õpetas pojale küünlaid panema. “Nüüd sa võid midagi soovida.” Liikumatu ehmatusega avastas ta, et pingil istus põrnitsedes seesama musta mütsilotuga Õudne Munk, diakon, või kes ta õieti oligi. Kuri, sünge, kahtlustav. Suur õllekõht üle pandla ettepoole rippumas. Küünal ei tahtnud püsti jääda. Pidi veel vaha tilgutama. Järsku oli see munk nende seljataga ja käratas vene aktsendiga: “Mis teil on poisil mingi meningiit või angiin või?” Misasja? Naine ei saanud aru ja püüdis temast mitte välja teha. “Ma küsisin, kas poisil on meningiit või?” Misasja, endal on sul meningiit, mõtles naine püüdis tegevust jätkata. Ent seljatagune muutus raskemaks ja vajutas talle õlgadele. “Kas sa ei saanud aru või?” mühatas munk ärritunult. Tehes, nagu poleks naine teda kuulnudki, libistas naine tasakesi kiire liigutusega poisi puuvillase suvemütsi kuklast õlgadele.

Naises lahvatas raev, metsik valu, järsku kehastas see kibestunud pundunud näoga munk kõiki šovinistlikke sigu tema elus. Repressiooni. Headust ja armastust köndistavat võimu. Seda, kuidas tema isa tal korduvalt ninast vere välja peksis, kui ta laps oli ja siis vihaselt salvas: “Sinu pärast pean ma neid veriseid botaseid pesema.” “Sinu pärast olen ma jälle emaga tülis.” “Sina, kuradi lita, ei lase mul ennast rahulikult välja elada, tagajärgedeta peksta. Rahulikult telekat vaadata. Kahvliga peab üle laua sulle, haukuvale kutsikale. Kui sa siia majja kunagi mingi mehe tooma peaksid, peksan ta surnuks. Ja sina paki oma kohvrid ja kasi siit minema.” Seda, kuidas poisid teda algkoolis jalgadega tagusid. “Hajameelne paksuke.” Kirjanduse tunni pugeja. Kunstitunni geenius. See meie “geenius”. T-d solvas, kui valentinipäeval pidid õpilased üksteist kirjalikult iseloomustama ja tema kohta ei kirjutatud “lahe” ega “tore” ega “sõbralik”, vaid lihtsalt “andekas”. Andekas. Mis loomuomadus see on? Põhikoolis ajasid needsamad peksjad poisid teda tahvlikepiga klassinurka ja surkisid, ise koridoris järele hüüdes: “ Ma ei tahaks sind siis ka, kui sa oleksid viimane naine maailmas. Sinna pekkide vahele, võeh.” T-le jäi see eluks ajaks meelde, see oli naljakas. Armukadedad klassiõed punusid tema ümber valesid ja kiusu, sest just T oli see, kellele “lahedad poisid” tunni ajal seljatagant rinnahoidjapaelaga vastu selga laksatasid. Ja tema oli see, kes hiljem ülikoolis purjuspäi kursavennaga magas ja kelle üle teised pärast naersid: “P-l on ka suur munn, tahad vä?” Tema oli see, kes veel nii mõnelgi hoolimatul ennast narrida ja alandada lasi; see, kes ei teadnud, mida ta teeb. Tegelikult teadis, väga hästi teadis. See enesehävitus oli summutatud appikarje mingisugusegi armastuse ja hoolivuse järele. Vastuseta, üha enam endassesulguv. Tema oli see, kes ühe ennasttäis lugupeetava joodikmehega mõnda aega koos elas, hirmus, et too teda ei armasta, trotslikult teenida püüdis. “Kas ma olen sul mingi koer või?” küsis T, kui lamasklev joodik käskis endale ühe kohvi teha. “Hahaha, aga sa oledki ju koer, “ lõõpis joodik seepeale .

T kujutas ette, kuidas ta sellele mungale käratab: “Mis sa arvad, kas Jeesus ka kirikus hapra mütsikese pärast pisikesele poisile kirikus kallale kargaks? Ei, ta viskaks sinusugused siit välja. Võib-olla pistaks tulegi otsa niisugusele, nagu see teeseldud kulda ja karda täis tort siin keset ilusat aeda.” Kuid ei, ta ainult vaikis, pea maas, pooleldi seljaga korranõudja poole ja teatas otsustavalt poisile: “Lähme siit ära.” “Aga emme, mu müts…” “Õues panen pähe tagasi.”

Olles küünaldega ühele poole saanud ning ka usksest välja jõudnud, oli paks munk neist juba ette jõudnud ja traageldas, mobiiltelefon kõrva juures, närviliselt mööda kirikuaeda. Ning kui naine poisiga temast möödus, tegi munk, nagu muuseas, telefon ühes käes, teise käega poisi poole osutades risti enese ette. Kui jälk, mõtles naine. Mida ta endast mõtleb. Järgmine kord, kui ta teda veel peaksin ülbitsemas nägema või õieti kujutlustes juba nüüd, moondub ta Suureks Amatsooniks või Raevukaks Dakiniks ning hammustab tegelasel ühe kerge lõuatõmbega pea otsast.
Veel kujutles ta, kuidas munk öövarjus, palvehelmed ühes käes, peenis teises, vaikselt suviste pluuside alt pungitavate nibumälestuste uimastavas meelevallas pohmas peaga pärast suuremaid kirikupidustusi pihku peksab ja siis õndsalt, üks käsi veel ligane, oma kujuteldavatJumalat palub. Tema, püha, Jumalale nii lähedalseisev, puutumatu, vankumatu, püüdlik ja truu. Ainult pisikeste Inimlike Nõrkustega.
Tema, joodikmunk. Ilmselt ilmalikuks eluks liiga metsik. Kirikuta elus enesega hakkama saamiseks liiga õrnuke. Kirik, armastava mamma soe üsk. Hellade heidikute amm.

“Kohutav Jumala poolt hüljatud uberik,” mõtles T ja kõndis edasi.