neljapÀev, 27. aprill 2017

Miks Ôppida usuteadust

Noor inimene seisab oma olemise sĂŒgavikus ja vaatab sealt tĂ”siste silmadega vĂ€ljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mĂ”te? Kas elul ĂŒldse on mĂ”tet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pĂ€rast surma? Kuidas me saame kĂ”nelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatĂ€iuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid kĂŒsimusi seletavad? Kust need mĂŒstilised kogemused tulevad? Mis see budistlik „tĂŒhjus“ ikkagi on?“
NĂ”nda ta kuulatab eneses ning ĂŒhel hetkel saab aru, et teist vĂ”imalust ei ole, mingi vastupandamatu jĂ”ud haarab tal varrukast kinni ning ta lĂ€heb Ă”ppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. JĂ€tsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ĂŒlikooli usuteaduskonna bakalaureuseĂ”ppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivĂ”rd kui religioossed kĂŒsimused ja elu mĂŒstilised sfÀÀrid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lĂŒngad, pole mĂ”tet surkida kaasaegses, kui ei tunne mĂ”tte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nĂ”nda kĂ”neles austatud keeleteadlane ja Ă”ppejĂ”ud Marju LepajĂ”e viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „SĂŒstemaatilise avara mĂ”tlemisega inimesed on need, mida rahvas ĂŒlikoolilt ootab.“
TĂ”epoolest, Tartu ĂŒlikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapĂ”hjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mĂ”istmiseks, sĂŒstemaatilise ĂŒlevaate Euroopa ja ka ida mĂ”tteloost aegade algusest tĂ€napĂ€evani. Õpe usuteaduskonnas hĂ”lmab ajalugu, psĂŒhholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mÔiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hÀdasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tÔlkijaid, mÔtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on vĂ€ike ja hubane, kedagi kuhugi usku vĂ€gisi ei pressita. Kuid kĂ”ik on vĂ”imalik: „ateistist“ vĂ”ib saada tĂ”siusklik, kristlasest agnostik vĂ”i hoopis budist. Ka mina ei vĂ€lista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuĂ”petajad, tĂ”lgid, kirjanikud, poliitikud ja nĂ”unikud …
TĂ”e monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tĂ”de, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaĂŒks ise oma sĂŒdames leidma. Kuid ĂŒhte mĂ”istan ma praegu: elu on ĂŒĂŒrike ja segane nĂ€htus, siin pole millelgi muul suurt mĂ”tet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele kĂŒsimustele.
kristiina viin

Kristina Viin,
Tartu ĂŒlikooli usuteaduskonna II kursuse ĂŒliĂ”pilane, kunstnik ja luuletaja



Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.