Noor inimene seisab oma olemise sügavikus ja vaatab sealt tõsiste silmadega väljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mõte? Kas elul üldse on mõtet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pärast surma? Kuidas me saame kõnelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatäiuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid küsimusi seletavad? Kust need müstilised kogemused tulevad? Mis see budistlik „tühjus“ ikkagi on?“
Nõnda ta kuulatab eneses ning ühel hetkel saab aru, et teist võimalust ei ole, mingi vastupandamatu jõud haarab tal varrukast kinni ning ta läheb õppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. Jätsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivõrd kui religioossed küsimused ja elu müstilised sfäärid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lüngad, pole mõtet surkida kaasaegses, kui ei tunne mõtte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nõnda kõneles austatud keeleteadlane ja õppejõud Marju Lepajõe viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „Süstemaatilise avara mõtlemisega inimesed on need, mida rahvas ülikoolilt ootab.“
Tõepoolest, Tartu ülikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapõhjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mõistmiseks, süstemaatilise ülevaate Euroopa ja ka ida mõtteloost aegade algusest tänapäevani. Õpe usuteaduskonnas hõlmab ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mõiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hädasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tõlkijaid, mõtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on väike ja hubane, kedagi kuhugi usku vägisi ei pressita. Kuid kõik on võimalik: „ateistist“ võib saada tõsiusklik, kristlasest agnostik või hoopis budist. Ka mina ei välista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuõpetajad, tõlgid, kirjanikud, poliitikud ja nõunikud …
Tõe monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tõde, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaüks ise oma südames leidma. Kuid ühte mõistan ma praegu: elu on üürike ja segane nähtus, siin pole millelgi muul suurt mõtet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele küsimustele.
Nõnda ta kuulatab eneses ning ühel hetkel saab aru, et teist võimalust ei ole, mingi vastupandamatu jõud haarab tal varrukast kinni ning ta läheb õppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. Jätsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivõrd kui religioossed küsimused ja elu müstilised sfäärid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lüngad, pole mõtet surkida kaasaegses, kui ei tunne mõtte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nõnda kõneles austatud keeleteadlane ja õppejõud Marju Lepajõe viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „Süstemaatilise avara mõtlemisega inimesed on need, mida rahvas ülikoolilt ootab.“
Tõepoolest, Tartu ülikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapõhjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mõistmiseks, süstemaatilise ülevaate Euroopa ja ka ida mõtteloost aegade algusest tänapäevani. Õpe usuteaduskonnas hõlmab ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mõiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hädasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tõlkijaid, mõtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on väike ja hubane, kedagi kuhugi usku vägisi ei pressita. Kuid kõik on võimalik: „ateistist“ võib saada tõsiusklik, kristlasest agnostik või hoopis budist. Ka mina ei välista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuõpetajad, tõlgid, kirjanikud, poliitikud ja nõunikud …
Tõe monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tõde, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaüks ise oma südames leidma. Kuid ühte mõistan ma praegu: elu on üürike ja segane nähtus, siin pole millelgi muul suurt mõtet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele küsimustele.
Kristina Viin,
Tartu ülikooli usuteaduskonna II kursuse üliõpilane, kunstnik ja luuletaja
Tartu ülikooli usuteaduskonna II kursuse üliõpilane, kunstnik ja luuletaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar