Metshaldjas kingituseks Mairele. Akvarell/ tušijoonistus A4 paberil.
Hea valgus voogas minust mõni päev tagasi läbi. Mingi mõtteselgus. Tunnen ennast neil päevil eksistentsiaalselt kuidagi hästi. Hiljaaegu ühel õhtul vaevlesin isekeskis olemisõuduses ja surmahirmus, vaese keha abitu hirm ruumi tühjuse ees haaras mind. Siis aga tunnetasin sealt välja. See kõik on nii imelihtne, kõik teavad seda, kõik loevad sellest, aga ei jõua seda eneses hoida. Kuna me ei tea midagi surmajärgsusest, kas me "hinge" eksistents mingil kujul jätkub, on targem panustada, tasub toetuda mõttele, et kõik on kaduv. Ühel hetkel sureme niikuinii. Seepärast ei tasu selles elus oma eksistentsi ja ego pärast üleliia muretseda, vaid tunda elamisest rõõmu, nii palju, kui see on võimalik. Veeta aega lähedastega, tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib ja huvi pakub. Tunda rõõmu sõpradest, loodusest, aastaaegade vaheldumisest, taimede kasvamisest aias, soojadest päikeselaikudest laual ja käeseljal, küpsetel õuntel, suvikõrvitsatel, sibulatel. Aidata ja armastada, teha ilusaid tegusid, et see maailm oleks vähegi parem paik. Sest see aeg, mis antud, on nii üürike.
Ei ole vaja keskenduda saavutustele, püüelda jumalikke staatusi, vaid olla ise väike rõõmus surelik jumal, kellel on võimalus teha ilusaid asju ja vaimustuda oleva ilu üle, tunda rõõmu uutest teadmistest ja avastustest.
Nagunii tuleb ängistus jälle peale. Siis hingata sisse, hingata mitu korda sügavalt sisse ja suunata tähelepanu mujale, vaadata oma mõttekonstruktsioonid läbi - kas ehk hoopis need pole vildakad. Ja tegutseda rahulikult edasi.
Inimesed kannatavad, sest nad ei oska hoida eneses fundamentaalseid tõdesid. Ihatakse saada legendiks, suureks, targaks, tähtsaks, rikkaks, kuulsaks, parimaks... ihatakse, ihatakse, ihatakse... Kõige targemad on need, kes midagi ei ihka. Vaatad rõõmsat ja rahulikku 50-aastast paari, kes koos toimetavad ja kumbki oma asja kallal nokitseb, ja saad aru, et sinu mõtlemises on midagi fundamentaalselt valesti.
Sellest kõik targad kirjutavad, aga paljud ellu kaasa võtta ei suuda. Nojah, näis, millal mul jälle tuju hapuks läheb.
Ei ole vaja keskenduda saavutustele, püüelda jumalikke staatusi, vaid olla ise väike rõõmus surelik jumal, kellel on võimalus teha ilusaid asju ja vaimustuda oleva ilu üle, tunda rõõmu uutest teadmistest ja avastustest.
Nagunii tuleb ängistus jälle peale. Siis hingata sisse, hingata mitu korda sügavalt sisse ja suunata tähelepanu mujale, vaadata oma mõttekonstruktsioonid läbi - kas ehk hoopis need pole vildakad. Ja tegutseda rahulikult edasi.
Inimesed kannatavad, sest nad ei oska hoida eneses fundamentaalseid tõdesid. Ihatakse saada legendiks, suureks, targaks, tähtsaks, rikkaks, kuulsaks, parimaks... ihatakse, ihatakse, ihatakse... Kõige targemad on need, kes midagi ei ihka. Vaatad rõõmsat ja rahulikku 50-aastast paari, kes koos toimetavad ja kumbki oma asja kallal nokitseb, ja saad aru, et sinu mõtlemises on midagi fundamentaalselt valesti.
Sellest kõik targad kirjutavad, aga paljud ellu kaasa võtta ei suuda. Nojah, näis, millal mul jälle tuju hapuks läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar